Pimedust, mis võib olla valgem, kui valgus.
Pimedust, mis annab võimaluse vaadata eneses sisse. Avastada. Kohtuda iseenda ja oma kõige sügavamate hirmude ning igatsustega.
On sinu valida, kas süüdata tuli või minna veelgi sügavamale. Valgust otsima.
Ausus.
Ühendus ja usaldus.
Iseenese vastu ja iseenese sees.
See ei olnud mulle kerge, aga oli päris kindlasti seda väärt.
Minule, kes ma olen pidanud oma elu suurimaks väljakutseks hirmu pimeduse ees.
Juba lapsepõlves põles ka magades minu toas väike lambike. Põles, sest kartsin. Või arvas keegi teine, et peaksin kartma.
Vaatamata sellel hirmule läksin. Ühte turvalisse ja väega majja. Pimedusse.
Pimedussse, kellest sai hoopis natuke minu sõber. Veel küll pisut võõras ja tundmatu, aga keegi, keda tahaks tundma õppida. Samm-sammu haaval.
Pimedus aitas mul ennast tundma õppida, avastada, vaadata enese sisse ja saada iseendaga lähedasemaks kui ei eales varem.
Kohtusin veel kahe hirmuga – surmahirmuga, mis tuli koos tuule ja lumetormiga ning hülgamishirmuga, mis tuli unedes.
Mõistsin taas, et minu mõtted ja meel on minust eraldi. Et nad pole mina. Minu mured ja hirmud pole mina. Kui nad aga on kohal, siis nad justkui klammerduvad minu külge ning on uskumatult raske neid endast eraldada.
Püüan seda taipamist hoida eneses.
Ükskord lähen kindlasti tagasi.
Siis juba teadlikumana ja mitte lootusega ennast lihtsalt välja magada vaid kohtuda iseenesega. Taas.
See on minu sajas blogikirjutis. Juhtus nii. Juhuseid pole ju aga olemas.:)
