Täna hommikul tabasin ennast väga kindlalt ja tugevalt taipamiselt –Elus pole tarvis millegi pärast muretseda. Päriselt ka.Kõigele on alati olemas lahendus ja enamjaolt on see lahendus üsna meie läheduses. Meie ennastsalgav muretsemine võtab meilt aga võimaluse seda lahendust märgata.
See taipamine oli uskumatult vabastav, sest usun, et olen olnud elu parim muretseja.
Mille kõige pärast ma muretseda ei suuda – lähedaste tervise ja heaolu, lähenevate sündmuste, tehtud ja ka veel tegemata valikute, iseenda hakkamasaamise, maailma laste turvalisuse, ühiskonna erinevate valukohtade, poliitilise olukorra jne. Seda nimekirja võiks vist jätkata lehekülgede kaupa.
Mis see mure siis tegelikult on?
Mure on vaid minu peas olev mõte, mis suudab enesele tugevad juured alla kasvatada ja mida enam ma talle toitu annan, seda enam ta võimust võtab.
Mure ei ole mina vaid minu mõte. On imeline, kui õpin iseenesel ja oma mõtetel vahet tegema. Kui ei samasta ennast oma mõtetega. Kui lasen neil tulla ja minna. Tänulikkusega. Olles ise see, kes ma päriselt olen.
Miks need mõtted siis tulevad?
Mina nägin oma kodus palju muretsemist ja nägin ka ema hoolimist. Tundsin, et ta hoolib. Jutustasin enesele loo, et kui hoolid, siis pead ka muretsema.
Ehk siis hoolimine võrdus minu jaoks muretsemisega.
Kui kohtasin inimesi, kes ei muretsenud hommikust õhtuni, siis oli minu peas lugu, et ju nad siis ei hooligi.
Mis juhtub, kui me kogu aeg muretseme?
Kui muretseme oma laste pärast, siis selmet meile oma probleeme ja valusid jagada sulgeb laps need enesesse. Ta ei taha meid kurvastada ja veelgi rohkem muret valmistada. Uskumus, mille ta ellu kaasa võtab on see, et oma kannatustega tuleb ise hakkama saada. Enamjaolt on see väga raske tunne, sest toob kaasa üksildust ja kurbust. Kui on juba väga valus ja kurb, siis muutub see kurbus kurjuseks ja vihaks. Agressiooniks. Pole olemas halbu lapsi vaid on halvad olukorrad, millega need lapsed püüavad hakkama saada.
Kui mõtled korraks, kas sa jagasid lapsepõlves omi emotsioone, eriti valusaid ja kurbi, oma vanematega?
Või pigem säästsid neid, sest nägid, et neil enestelgi muret küllaga.
Kuidas see mõjutab sind sinu tänases elus?
Kas jagad omi probleeme ja segadusi oma partneriga? Või soovid ka teda alateadlikult või teadlikult säästa?
Kui vaikid, siis sinu partner võib tunda, et sa ei hooli kuna ei jaga oma maailma temaga.
Turvalisuse ja hoolimise asemel loome üksildust ja kurbust. Mõlemi jaoks.
Meie lapsed ja meie partnerid hoolivad meist väga. Isegi kui see meile parasjagu nii ei tundu. Võibolla meil on miskipärast parasjagu mõni selline mõte peas?:)
Selleks, et luua ühendus ja seda hoida, on vaja õppida kohalolu selliselt, et laps ja ka partner tunneb, et ta saab tulla sulle oma emotsioone, mõtteid ja igatsusi jagama. Kõiki – nii rõõmsaid, kui ka kurbi ja valusaid. Et sa saad nendega hakkama ja jaksad kuulata. Oled olemas. See on justkui imeilus jääkristall, millele on lisatud 1000 kordne purunematus.:)
Selleks omakorda on vaja õppida eraldama ennast oma mõtetest, oma muredest.
Lasta neil lihtsalt minna ja juba hetkel, kui oled selle otsuse teinud, märkad lahendusi, mis on just sinu ees. Mitte alati sellisel kujul nagu sina ootaksid või sooviksid vaid just sellisel kujul nagu need sulle vajalikuimad on.
Soovin kogu südamest sulle Märkamist ja Taipamist.
/Foto Pixabay/
