“Üha enam jõuab minuni murettekitavaid lugusid noortest, kes on oma eluga ummikus. Lugusid meie kurvameelsest ja depressiivsest järeltulevast põlvkonnast. Otsime põhjuseid ühiskonnast, koolist, sotsiaalmeediast, nutiseadmete liigsest tarbimisest. Millisel määral mõjutavad lapsi aga vanemate omavahelised suhted ja mida saab teha, et laps saaks tulevikuks kaasa parima pagasi?”
Läks hetk aega ja väike tüdruk, kes oli jõudnud juba istuda isa autosse, pidi sealt välja tulema. Ema võttis tal käest kinni ja asus minekule. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga see, mis mulle meeltesse sööbis, oli väikese tüdruku pilk. Ta ei nutnud, vaid oli hoopis vapper. Väga vapper. Ta lõug pisut värises ning silmist paistis sügav valu ja kurbus, kui nad koos emaga minu autost mööda jalutasid. See pilk meenutas mulle midagi väga ammusest ajast – minu lapsepõlvest.
Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ema hoolitses minu eest väga. Mul oli alati olemas soe tuba, toit laual ja riided seljas. Vahel isegi uhkemad kui mõnelgi sõbral. Mulle ei antud ülemäära palju kohustusi ega ülesandeid. Suvel ja nädalalõppudel sain magada poolde lõunasse ega pidanud katkestama ennast liigse füüsilise tööga. Ema oli alati minu tegemiste ja olemise vastu hooliv ja tähelepanelik. Kõlab justkui õnnelik lapsepõlv? Ometigi tundsin, et igatsen justkui midagi. Midagi, mida tol ajal ei osanud sõnadesse panna, aga mille puudumine muutis mind kurvameelseks ja ärevaks.
Nüüd, olles paariterapeut ning kolme tütre ema ja kahe tütretütre vanaema, mõistan, et igatsesin ema ja isa omavahelist sooja suhteruumi, mis oleks olnud täidetud armastuse ja mõistmisega. Ruumi, kus oleks väikesel tüdrukul turvaline kasvada.
Kurvameelsete põlvkond?
Hirmutavalt sageli kuulen arvamust, et vanemate omavahelistel suhetel pole lastele erilist mõju, sest lapsi armastatakse ju edasi, kui ka vanemate suhted sassis on. Et lapsed ei puutu vanemate isiklikesse probleemidesse. Omal moel on selles õigus, sest vanemate konfliktid ongi vanemate omavahelised asjad. Kui neil probleemidel on aga püsiv koht vanemate suhetes ja kodus, saab sellest üsna kiiresti mõjutatud kogu suhteruum, milles elavad ka lapsed – ning sellest tulenevalt ka laste vaimne ja füüsiline tervis täna ning tulevikus.
Pingeline suhteruum laste vaatenurgast
Kui vanemate tülidest on saanud igapäeva oluline osa
Selle hirmu ja segadusega hakkama saamiseks loob laps enesele kaitsed. Osa tõmbub enesesse ja püüab olla oma vanematele veelgi parem laps. Nad jätavad tagaplaanile isiklikud igatsused, vajadused ja „tavalise lapse tavalise elu“ ning hakkavad justkui õhust püüdma vanemate soove, uskudes, et sellisel viisil on neil võimalus oma vanemate suhet ja enesetunnet paremaks muuta – neid õnnelikuks teha. Teine osa lapsi muutub hoopis pööraseks, et seeläbi tõmmata enesele tähelepanu ning vanemaid justkui kokku siduda. Selle käitumise taga võib olla umbes selline mõte: kui ma valmistan teile piisavalt suurt muret, siis te peate mind märkama ja koos midagi ette võtma. Seega on mul võimalus teid koos hoida.
Mõlemad käitumised on vaid kaitse, mille laps on enesele alateadlikult loonud, et saada hakkama hirmu ja murega, mida vanemate pidevad tülid teda tundma panevad.
Vastuseta küsimused ehk hirmul on suured silmad
Kujutame ette olukorda, kus laps kuuleb ema ja isa omavahelist riidu, mille käigus üks vanematest viskab õhku lausejupi, et no läheme siis lahku. Vanemate jaoks võib see olla emotsionaalne purse või tühipaljas sõnakõlks, aga lapsele sisendab see lause hirmu ja muret: „Kas nad lähevadki lahku? Mis siis saab?“
Kui laps tuleb vanemate käest kuuldud lause kohta küsima, siis soovides last säästa, saadetakse ta tavaliselt ära, öeldes, et see pole tema mure või ta sai üldse valesti aru. Ärgu laps muretsegu. Olles eelnevast tülist piisavalt ärritunud, võidakse lapsele lausa inetult nähvata.
Sõnum, mis niimoodi lapsele kaasa antakse, on see, et hirmude, murede ja segadusttekitavate emotsioonide tundmine pole hea ning nendega tuleb ise hakkama saada. Laps jääb üksi oma küsimustega ning täiskasvanuks saades on tema üks lapsepõlvest kaasavõetud käitumisviise oma tunnete ja vajaduste allasurumine – „ma pean ise kõigega hakkama saama“.
Kui vanemate omavaheline vaikus on hirmutavalt vali
Sageli arvavad vanemad, et kui laps riidu ei näe, ei saa see teda ka mõjutada. Meie lapsed elavad meiega ühises energiaruumis ja nad tajuvad iga emotsiooni, mis selles ruumis parasjagu on. Kui oleme ärevad, kurvad või hoopis vihased ja sellest ei räägi, siis anname võimaluse lapsel oma peas lugude väljamõtlemiseks ja need võivad olla oluliselt hirmutavamad kui tegelikkus.
“Vanemate vaikimine on sageli veelgi segadusttekitavam ning annab võimaluse väikeses peas ja südames kõiksuguste hirmude või murede tekkimisele. Tahtes kaitsta ja säästa, luuakse hoopis hirmu ja segadust.”
Kui vanemad on lahus
Kui suhtes on valusat kannatust rohkem kui rõõmu ja kooskulgemist ning puudub oskus, teadlikkus või tahe midagi muuta, minnakse sageli lahku. Lahkuminek on osalistele alati valus ja keeruline. Kurbust, segadust ja kannatusi põhjustab see ka lastele.
Sageli tunneb laps, et ta peab hakkama pooli valima. Oma isiklikus valus olevad vanemad hakkavad temaga alateadlikult manipuleerima, et luua enesele liitlane: „Vaata, kuidas su isa mulle ütleb! Ta ei hooli meist“ või „No ega emal polegi sinu jaoks ju aega. Tal polnud seda ka minu jaoks.“ Laps võib tunda, et tema peab nüüd asuma isa või ema rolli täitma ja lohutust pakkuma, sest üle kõige ihkab laps näha rõõmsaid ja õnnelikke vanemaid.
Lahkumineku puhul on esmatähtis vanematel omavahel turvaliselt ja hoolivalt asjad lahti rääkida. Proovida mõista seda, mis võib esmapilgul tunduda mõistetamatu.
“Otsida vastuseid küsimustele, mis suhtes toimis ja mis ei toiminud ning võtta kaasa oma isiklikud õppetunnid.”
See töö vajab suurt sirutust, sest seda tuleb teha koos inimesega, kellest just oled lahku läinud ja kellega oled kogenud rohkelt valu ning kurbust. Sirutus on aga seda väärt, sest tulemuseks on oluliselt tervem maailmavaade, julgem edasiliikumine isiklikus elus ja inimlik suhtlus endise partneriga. Mis aga kõige olulisem – rahulikud lapsed, kes tajuvad vanemate teadlikkust ja hingerahu.
Kui vanem suunab kogu armastuse lapsele
Me kõik vajame hoolivat ja turvalist suhteruumi. Ihkame tunda, et meie partner mõistab meid, mitte ei kritiseeri, analüüsi ega tõtta kohe lohutama. Oleme loodud olema siiras ühenduses teistega, ning kui me ei taju seda oma partneriga, suuname alateadlikult kogu oma armastuse lapsele. Arvame uskuvat, et sellega saame kompenseerida oma igatsust mõistmise ja mõistetud saamise järele. Pühendume lapse eest hoolitsemisele ning sellest saab justkui elu ainus mõte ja eesmärk.
Paraku ei saa ükski laps olla õnnelik, kui tema vanemad pole õnnelikud. Lapsele pakutava armastusega ei saa kompenseerida lapse vajadust vanemate omavahelise turvalise suhteruumi järele. Võime oma liigse hoolitsemisega teda hoopis lämmatada ning enesest eemale tõugata.
Turvaline ja soe suhteruum
Iga laps igatseb ja vajab ruumi, kus ta teab ja tajub, et vanemad saavad alati kõigest rääkida ning koos on võimalik erimeelsustest läbi tulla. Kus laps saab õppida, et konfliktide ja erimeelsuste olemasolu on igati normaalne osa suhtest ning neist on võimalik turvalisel viisil rääkida. Kus vanemad suhtuvad teineteisesse lugupidamise ja austusega. Ka siis, kui erinevatel põhjustel enam koos ei elata. Kus laps saab kogeda, et ta ei pea pooli valima ja ta saab olla mõlema vanema poolt armastatud ja hoitud ning ka temal on õigus tunda armastust mõlema vanema vastu.
Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ning võtame sealt kaasa nii rõõmsad kui ka kurvad mälestused. Õpime elus hakkamasaamist oma vanematelt, jälgides nende käitumist ja kulgemist. Samuti õpime neilt, milline peaks olema ja võiks välja näha armastus.
Kas me lepime sellega, et kasvamas on kurvameelne põlvkond, või saame selle muutmiseks midagi ära teha? Paneme hetkeks kõrvale kriitika kõige selle kohta, mida ühiskond teeb või ei tee, milline on meie haridussüsteem, mida me sööme või joome ning kuhu kuulume. Lubame mõelda, et võib-olla on võti just meie käes. Alustades oma paarisuhte mõistvamaks ja hoolivamaks muutmisest, luues sellega soojust ja turvalisust suhteruumi, kus kasvavad meie lapsed.
Seda mõtet ja hoiakut püüan ise iga päev meeles pidada. Oleme kaasaga abielus olnud 27 aastat – üsna pikk teekond, millel rohkelt kurve koos tõusude ja langustega. Meie kooskasvamine on tänaseks meie mõlema teadlik valik ning ühise pingutuse tulemus. See on elukestev protsess, mis ei saa kunagi päriselt valmis.
Kui mõne eriarvamuse käigus kaotamegi partneriga teineteise kuulamise oskuse, on praegu meie noorim tütar see, kes tuleb ja ütleb, et palun ärge vaielge. Olen talle selle eest südamest tänulik.
Meil, lapsevanematel, on suurim roll oma laste tuleviku kujundamisel. Selleks, et seda rolli auga kanda, on meil vaja esmalt õppida omavahel paarisuhtes toimima ja suhtlema – see oskus ei ole meile kaasa sündinud.
“Paarisuhtes olemist on vaja õppida samuti nagu autoga sõitmist või võõrkeelt.”
Ja seda saab teha vaid koos oma partneriga, selle inimesega, keda kõige enam armastad, aga kes suudab sinus käivitada ka kõige keerulisemad emotsioonid – ikka selleks, et me kasvaksime.
Avaldatud ajakirja “Hingele Pai” kevadnumbris 2017.
Foto autor Ruth Mändma
