Ma naeran siis, kui ma olen rõõmus. Siis, kui midagi head ja helget on minu hinge puudutanud. See on selline helisev ja valgust andev naer. Naer, mis paneb suunurgad võbelema ja kõhus kõdi keerlema. See naer on nakkav ja päeva säravaks muutev. Selle naeru energias on hea ja turvaline olla. See on loomulik ja ehe naer. Naer, mida naeravad väikesed lapsed.
Naeru on paraku ka teisi sorte.
Naer võib olla parastav ja üleolev. See on naer, mis paneb nii kuulajaid kui ka naerjat ennast halvasti ning ebamugavalt tundma. See naer on justkui kunstlik ja tarduma panev. See on naer, mis pääseb valla, kui tunneme kadedust, ebakindlust või kahjurõõmu.
Vahel juhtub, et me kasutame naeru hoopiski oma kaitsekilbina. See on naer, mis saab alguse muigamisest ning meie kaitsete kasvades kogub jõudsasti hoogu ja tuure. Naer, mida võime soovida summutada, aga mis ei allu meie kontrollile. See on naer, mis teeb meie kaaslastele väga haiget. Naer, mis ei nakata oma lustlikkusega vaid paneb inimesi pigem nutma.
Kui ma räägin Sulle millestki minu jaoks väga olulisest ja Sa selle peale muigad, siis jutustan ma enesele loo, et minu mõtted ja mina ise ei ole Sinu jaoks olulised. Ja see teeb haiget…
Miks me naerame vahel siis, kui seda kõige vähem vaja oleks?
Vastus on lihtne. Osad meist on sulgenud enda jaoks ligipääsu kurbusele ja nutule. Me oleme õppinud seda tegema lapsepõlves, kus võisime kohata olukordi, mil nutmine ja kurvad emostioonid ei viinud muutusteni, mida me ootasime ja igatsesime. Me võisime näha mõnda oma lähedast sageli nutmas ja see muutis meidki alateadlikult kurvaks.
Või saime me hoopis sõnumeid, et nutmine ei ole lubatud ja see kuulub pigem nõrkadele inimestele.
Või me hoopiski ei näinud lapsena nutmist, sest juba meie vanemad olid omandanud uskumuse, et nutta pole mõistlik.
Me õppisime kaitsma ennast oma emotsioonide ebamugava väljendusviisi eest, aga meil ei ole võimalik kaitsta ennast oma emotsioonide endi eest, mis meis paratamatult tekivad.
Just seepärast osad meist kasutavadki nutmise vältimiseks ja raskete emostioonidega hakkama saamiseks hoopiski naeru. See võib tunduda naerjale turvalisem ja kindlam. Siis justkui ei ole vaja kohata ja näidata oma haavatavust, mida võidakse tulevikus meie vastu ära kasutada.
Kurbuse, hirmu ja ebakindluse väljendamine läbi naeru mõjub aga meie kaaslasele ärritavalt, kurvastavalt, segadust tekitavalt ja omakorda nutma ajavalt.
Väljendades oma isiklikku nutmata nuttu läbi naeru me justkui kanname üle selle oma partnerile, kes nutab siis meie mõlema nuttu. Või hoopiski eemaldub.
/Urme Raadik/
