Olin mõned päevad tagasi Tartus väikesel kurguoperatsioonil. Küll korralisel, aga ikkagi üldnarkoosiga ja seega pisut murelikuna.
Lebades operatsioonilaual tajusin, et mul on väga mugav olla. Isegi imelikult mugav. Ootasin juba narkoosi ja sellest toibumist. Põnevuse ja rahuga.
Ei kõla just väga loogiliselt. Püüdsin siis nuputada, et miks ma nii tunnen.
Äkki, et usaldan. Et julgen usaldada. Mul on eelnevalt peas olnud lugu, et usaldus saab olla siis, kui Sul pole valusaid kogemusi. Kuna olen oma lähedastega näinud, mis hullu võib narkoosis juhtuda, siis see turvalisuse tunne ei kõlanud just loogiliselt.
Kõik läkski kenasti ja ladusalt, aga kõditav segadus jäi.
Hilja õhtul voodis lebades tuli see küsimus taas.
Miks ma usaldasin, kuigi oli eelnevalt keerulisi kogemusi.
Ja äkki sain aru, et mind ümbritsevate inimeste hoolimine, tähelepanelikkus, lahkus ja rahulikkus kaalus üle eelnevad valusad kogemused. Võimaldas usaldada. Sain neile jagada oma vana hirmu ja nad hoolisid sellest. Omal moel. Püüdes mõista. Aitäh armsad arstid.:)
Mis iganes meil elus juhtub, siis sellest on võimalik läbi tulla.
Mis veel olulisem, võimalik tulevikus ka uuesti usaldada. Vaatamata mineviku haigettegevatele kogemustele ja mälestustele. See saab võimalikuks siis, kui tajume hoolimist, tähelepanelikkust ja püüet mõista meie hirme, mida eelnevad kogemused võivad tekitada.
Jaapanis on armas komme, et kui nõud purunevad, siis neid ei visata ära vaid liimitakse kuldliimiga kokku. Ja need kuldliimiga liimitud nõud on hinnalisemad kui terved nõud.
Meie kuldliimiks saab olla hoolimine, tähelepanelikkus ja püüe mõista!
/armastusega urme/
