Olen üsna mitu aastat tahtnud kirjutada ühest teemast. Olen alustanud, aga igal korral kusagile takerdunud. Pole osanud seda kuidagi seni sõnadesse vormida. Võibolla pole julgenud seni ka märgata oma isiklikku kasvamiskohta.:)
Minu märkamine nii oma isiklikes lähisuhetes kui ka tehes tööd teraapiakabinetis on see, et me igatseme kõik sarnasel viisil lähedust ja ühendust. Panustame selle loomisesse või mitteloomisesse erinevatel viisidel. Just nii, kuidas parasjagu oskame.
Julgemad jõuavad oma abiotsimisega ka paariteraapiasse. Ütlen julgemad just seepärast, et probleemid ja konfliktid on kõigis suhetes. Need on elu loomulik osa. Mitte aga kõik ei leia eneses julgust ja tahet segadustele otsa vaadata ja abi otsida.
Niisiis tullakse, tehakse tööd, avastatakse, kogetakse – nii rõõmu, kui väga palju ka valu.
Ja siis jooksebki sageli kinni.
See pagana valu. See on nii suur ja teeb nii väga haiget ning kui nõustamisel õpitud uute käitumiste tulemusel loodud turvalisuse toel saab see valu loa välja tulla, siis on ehmatus üsna suur.
“Mis minuga toimub? Miks ma nii reageerin? Miks ma ei saa hakkama oma tunnete kontrollimisega? Seni olen ju saanud. Miks ma nutan?”
Kui oleme kogu oma elu õppinud valu ja kurbust eneses alla suruma, siis on üsna hirmutavad ja segadusttekitavad füüsilised reaktsioonid, eelkõige nutt, mis vabanemise protsessiga kaasneb. Hirmutav iseenda jaoks.
Sellel lool on aga veel üks varjund.
Mäletan üsna mitme aasta tagant ühelt oma lühikoolituselt kena ja armsat naist, kes tõi välja mõtte, et: “Mina pean saama kodus omi asju jagada. Olla nõrk ja haavatav naine. Minu mees peab suutma mind toetada. Tugev olla. Mina tema jama ja hala küll kuulata ei taha. Mees peab olema tugev.”
Olen kindel, et mingi osa oma elust olen ma mõelnud ise sarnast mõtet. Mitte seepärast, et mul oleks olnud oma mehest ükskõik. Ei, hoopis hirmu pärast, et kui keegi lubab enesele nõrkust, siis ta kukub kildudeks laiali. Et jääbki alatiseks nii. Ja siis pean mina veelgi enam tugev olema. Kogu oma elu. Kuni surmani. Ei taha ja ei jaksa…
Ma ei osanud uskuda, et nõrkus ja tugevus on alati koos. Käsikäes. On vaja vaid leida tasakaal. Et suurim tugevus ongi lubada olla enesel nõrk.
Tuleme tagasi nüüd sinna teraapiakabinetti. Paar teeb tööd. On emotsioone. Hirmu. Valu. Pisaraid. Ja siis on korraga justkui sein ees.
Üsna sageli on see mees, kes on hädas oma emotsioonide ja valuga, mis meil kõigil on omal moel kaasas lapsepõlvest. On hädas oma pisaratega, mida ta elu eest proovib alla suruda.
Hirmuga, et kui ma nüüd nõrk olen, siis mu armas naine ei taha enam minuga koos olla. Mehed peavad ju tugevad olema.
Kui me naistena oleme seda uskumust neile ka erinevatel viisidel kinnitanud, nii verbaalselt kui ka kõigil muudel viisidel, siis on see hirm veelgi tugevam.
Teate neid lauseid:
“Mulle meeldivad tugevad mehed.”
“Nii hea, et saa nii tugev ja toetav alati oled.”
“Kurat, kas sa ei või kunagi mehe moodi hakkama saada ja tugev olla? Vaata teisi.”
“Mul oli lapsena nii raske, sest isa oli ema jaoks täiesti olematu ja hädine. Sellist meest mina küll endale poleks tahtnud.”
Ja nii nad enam ei tulegi. Ei tule paariteraapiasse. Ei harjuta ega praktiseeri koolitustel või töötubades õpitut. Ei taha kuulata. Ei taha jagada. Sulguvad taas enesesse.
Tahtes olla tugevad ja mitte kohtuda selle valuga, mis paneb käituma justkui nõrgana.
Valu on aga kusagil olemas. Nüüd on lisandunud ka veel teadlikkus selle olemasolust. Hirm, et olen selles valus üksinda. See teeb taas vihaseks. Kurjaks. Või paneb vaikima.
Tagasi alguses. Selles kohas, kus tuldi abi otsima. Ja see koht võib veelgi valusam olla, sest oleme avastanud oma pimedama poole, aga meil puudub usk ja lootus, et sellega hakkama saada.
Eemaldumine, ühenduse katkemine, valu, kurbus, ärevus.
Vietnami munk Thich Nhat Hanh on öelnud, et “Maailma häda ei ole mitte selles, et me kannatame vaid selles, et me kannatame üksinda ja üksinduses.
Kallid naised, meie käes on uskumatult suur võti. Olla kohal ja olemas oma meeste jaoks. Kuulata neid ka siis, kui nende jutt meile imelik või ebaloogiline tundub. Mitte oodata, et nad räägiks asju, mida meie kuulda soovime. Proovida astuda nende maailma ja vaadata olukordi läbi nende vaatenurga.
Mis peamine, lubada neil kohtuda oma pärisvaludega. Lükata selg sirgeks, hingata sisse ja öelda seda neile verbaalselt:
“Ma jaksan sind kuulata. Ma tahan sind kuulata. Alati. Kogu oma südamega.”
See on koht, mis vajab õppimist. Et need ei oleks lihtsalt väljaöeldud sõnad vaid see oleks Päriselt.
Seda kõike saab teha vaid koos. Koos oma partneriga, kes on meie parim õpetaja.
Õppides ise midagi uut on meil võimalus toetada ja tervendada oma partnerit. Aidata tal avastada iseennast ja seeläbi ka muuta käitumisi, mis ei tööta.
Meie vastutus. Meie otsus.
Minu mees saab olla tugev kui tal on luba olla ka haavatav. Niisamuti on see ka minuga. On suurim tugevus lubada olla enesel nõrk ja haavatav.
Selle kõige tulemusena on lootus jõuda kohta, kus muutused ei sünni mitte seepärast, et peab vaid seepärast, et on tahe ja soov sündida.
See on ilus ja ehe.
Nagu tants.
/Foto: Pixabay/
