John C Maxwell on öelnud, et kõik inimesed tunnevad uskumatut nälga kiituse ja tunnustuse järele. Inimestega suheldes näidake välja, et te neist hoolite. Muutke teised inimesed oma elu prioriteediks kõigi muude asjade ees, kaasa arvatud teie tegevus- ja päevaplaanid. Tunnustage teisi igal võimalusel. See tõstab nende enesetunnet ja motiveerib neid.
Minu meelest kuldsed sõnad. Lihtsad, aga mõtlemapanevad.
Me oleme kõik mingil hetkel kogenud, kui imeliselt ja innustavalt mõjub tunnustamine.
Paraku napib seda pea igas meie päevas.
Me jutustame vahel enesele lugu, et tunnustuse teenimiseks on vaja ikka midagi väga hästi teha. Veel parem kui kõige paremini. Et muidu kaotab tunnustus justkui oma väärtuse ja devalveerub. Seepärast me muudkui ootame seda “suurt” tegu, mille eest tunnutust jagada. Paradoks on, et kuna meil kõigil on tunnutuse defitsiit, siis sageli ei jõutagi selle “suure” teoni. Oleme enne väsinud ja lootuse kaotanud.
Mulle meeldib mõelda, et tunnustada on lahe iga väikese asja eest. Iga tegemise eest, kuhu on pandud oma hing ja hoolimine. See annab jõudu muudkui edasi minna. Tunda ennast märgatuna ja väärtuslikuna.
Nii nagu meie võimed on erinevad nii oskab ja jaksab igaüks meist erinevalt. Märkame ja tunnustame siis igal võimaliku hetkel.
Tunnustus ei mõju kunagi demotiveerivalt ja sellega ei saa kedagi “ära rikkuda”.
Nii nagu pole olemas liiga palju armastust, pole olemas ka liiga palju tunnustust.
Tõstame inimesed oma elus esimesele kohale. Kõige tähtsamaks.
Märkame, tunnustame ja hoolime. Igal hetkel.
Alustame juba täna.
Head tunnustamist täis päeva!
/tänuga Urme/
