Mis on see, mida ma näen teistes ja enamjaolt kritiseerin, aga ei oska ega luba näha iseendas?
Esmapilgul on kindel vastus, et selliseid asju pole.
Ei, ma ei ole laisk, õel, lohakas, ignorantne, nõrk jne. Minge metsa.:)
Keegi ei soovi ju selline olla. Juba lapsena õpetati mulle, et selline ei tohi olla. Pole ilus. Minu vanemad keelasid mulle neid omadusi, sest korralikud inimesed ju pole sellised.
Või vastupidi nägin ma lapsepõlves oma lähedastes väga palju selliseid omadusi ning need tegid mulle haiget. Keelasin ise enesele neid omadusi. Selline ma ometi ei tohi olla ja ei olegi!
Paraku pole olemas valgust ilma pimeduseta ja päeva ilma ööta.
Pole olemas usinust ilma laiskuseta ja tugevust ilma nõrkuseta.
Pole olemas halbu iseloomuomadusi vaid on probleem, kui need on meis tasakaalust väljas ja toimetavad ainult meie alateadvuses.
Mida enam enesele midagi keelame, seda tugevamalt see esile kerkida soovib.
Oi, kuidas mulle ei meeldi nõrgad ja haledad inimesed. Kohe vihaseks teevad.
Kui tunned huvi, siis jagan sinuga oma avastust. Lugedes saad aimdust kui tugevalt alateadvus võib meiega trikitada soovides meid justkui kaitsta ning seega ka takistades meid meie arengus. Head lugemist!
Valmistasin hiljuti ette ühte harjutust ühe klubiõhtu jaoks. Selles harjutuses tuli ühe osana panna kirja omadusi, mida sa näed inimestes ning mis sulle kohe üldse ei meeldi. Teadsin väga täpselt, mis on see, mida tahan ise kirja panna ja avastada, mis värk mul sellega on.
See sõna oli HALE.
Klubis harjutust läbi viies jõudsime kohani, kus oli vaja antud sõnad kirja panna ja mul oli see lihtsalt meelest läinud.
Teadsin, et oli ju mingi sõna, aga mida polnud, seda polnud.
Niisiis kirjutasingi paberile mingeid asendussõnu, mis ka justkui kõnetasid.
Olin üsna segaduses oma unustamise pärast ning usun, et see mõjutas minu edasist harjutuse juhendamist – võisin anda nii mõnegi mitteadekvaatse selgituse.:)
Harjutuse järgnevas osas tuli lugeda ette kirjapandud sõnad ning otsida seos ning mingi mälestus, millal viimati võisin selliselt käituda.
Lugesin omi asendussõnu ja viimane neist oli “Lohakas”. Millal viimati olin lohakas?
Mina ja lohakas? No ei.
Tõin siis näite, et olen lohakas sest, olen jätnud paaril viimasel kuul oma füüsise unarusse ja pole juba paar kuud regulaarselt trenni saanud.
Selle peale tervitas üks klubiline mind kõigi nende minu poolt nimetatud omadustega nagu harjutus ette nägi ja lisas sinna veel ühe omaduse – “vormist väljas”.
Nii. Tundsin, et nüüd läks miski väga liikuma. Ebamugavus. Solvumine. Valu.
Otsetee viis mind väga sügavale lapsepõlvehaava. Sinna, kus oli narrimist ja põlastamist välimuse ja eriti kehakaalu pärast.
Oi kui pagana valus oli!
Klubi läks edasi ja neelasin oma valu alla.
Nii nagu olen seda kogu elu teinud. Sain hakkama, sest olen selles osav. Olen õppinud.
Kui klubi läbi sai ja kallistused jagatud olid ning kõik koduteele läinud, siis palusin oma kallist kaasat, et kas võin talle omi tundeid jagada, et enesest paremini aru saada.
Ta oli imehea ja turvaline kuulaja, mis aitas mul mõista seda, mis tol õhtul toimus ja mille eest saan olla väga tänulik.
See, mis mulle kõige enam haiget tegi oli see, et käitusin olukorras, kus mul oli valus nii, nagu olen seda pea kogu elu teinud – neelan oma valu alla. Ja kannatan. Ja muutun ühel hetkel selle tõttu kriitiliseks ning kurjaks. Õelaks. Et saada hakkama valuga enese sees.
Miks ma siis ei võinud öelda, et mul on praegu valus? Et astusid minu valusale mäletusele.
Vastus oli kohe olemas – siis ma oleksin nutma hakanud.
Mis värk? Omast arust mul pole ju teemat nutmisega. Nutan, kui mul on kurb; nutan, kui näen midagi liigutavat; nutan, kui olen õnnelik.
Kui oleksin jaganud oma mälestust ja nutma hakanud, siis ma oleksin olnud ju nõrk. Halanud oma lapsepõlve valu ja kannatuse pärast. Hale.
Ja ma ei nuta, sest ma ei ole nõrk ega hale.
See sama sõna, mis oli harjutuse kirjutamisel meelest läinud.
See, mida ma ei luba enesele – nõrkust.
See, mida ma näen teistes ja mida ma kritiseerin ning halvustan.
Osa, mida olen enses pea terve elu alla surunud.
Avastus oli nii selge ja arusaadav, et selle tulemusena tundus nagu oleksin pannud suure koti seljast maha. “Tere tulemast, nõrk ja hale Urme! Sa oled väärt hoolimist just sellisena nagu sa oled!”
Olen rõõmsalt ootusärev tulevikule ja sellele, kuidas see avastus minu elu edasi mõjutab ja loob. Võibolla ma ei märkagi enam inimestes nõrkust või vähemalt see ei häiri mind? Kes teab? Luban hoopis endal olla vahel nõrk ja hale. Et siis saavad minu lähedased olla neil hetkedel tugevad. Tunda ennast olulise ja vajalikuna.
Selliseid avastusi ei saaks ma kunagi üksinda kogeda, sest üksi on väga lihtne jääda oma mugavustsooni ja mitte astuda sinna valusasse hämarusse, kust leitavad vastused on väärtuslikumad kui kuld.
Saan seda teha vaid koos oma kaaslasega, kes on minu parim õpetaja ja toetaja. Kes paneb mind tundma kõige soojemaid ja mõnusamaid tundeid ning kes suudab kutsuda esile minus ka kõige valusamaid ja hapramaid tundeid.
Kaaslase teadlikud kuulamishetked ning läbi nende loodud turvalisus on parim viis kuidas toetada minu isiklikku kasvu ja arengut.
Seepärast ma imetlen kõiki neid, kes pühenduvad paarisuhtesse turvalisuse loomisele.
Kes otsivad kaaslase toel vastuseid iseendas ja ei otsi kaaslast, kes ei paneks enese sisse vaatama.
Selle loo jagamine võiks olla minu jaoks ka justkui üks märk nõrkusest, sest no kuidas sa Urme pole saanud veel üle oma lapsepõlvehaavadest? Nii palju aastaid tööd iseenesega ja ikka ei miskit. Nii nõrk oled või?:)
Aga mul on hoopis väga lahe seda teiega siin paregu jagada. Nendega, kes jaksasid lõpuni lugeda ja ka nendega, kes juba ammu poolele jätsid.
Pole õiget ega valet.
On nagu on ja me oleme nii nagu just praegu oleme.
Aitäh!
