“Miks sa mulle ei öelnud ega küsinud, kui panid matkakoti minu saani taha mitte oma saani taha?”

“Miks ma pidin? See on ju kõigest kott. Kurat, ma võin ju selle ära võtta, kui sellest nii palju tüli on!!!”

See, mida me näeme on vihastamine, solvumine, riid, pisarad.

See, mida me ei näe, aga mis on alati vihastamise ja solvumise all on valu, kurbus ning üksildustunne.

Lood, mida enesele oma peas jutustame:” Sa teed meelega asju salaja ja ei küsi ega ütle mulle. Sa ei hooli minust ja minu vajadustest.”

“Sa lihtsalt otsid põhjuseid, millest tüli norida. Teed seda alati meelega. Et mind närvi ajada.”

Harville Hendrix on öelnud, et suhtes olemise mõte ei ole mitte lihtsalt õnnelik olemine vaid koos kasvamine ja areng.

Kui me läheme suhtesse, siis anname teineteisele lubaduse olla koos nii heas kui ka halvas. On lihtne olla koos heas – siis kui on kerge ning kõik on tiivustav ja helge, kui näeme ja kogeme asju sarnaselt.

Paratamatult saabub igasse suhtesse päev, kus päike on pilve taga ja maailm näib oluliselt mustemates toonides. Kus tunneme ennast üksildasena, õnnetult, kurvalt või vihaselt. Kui avastame, et nende tunnete esilekutsujaks on meie oma kallis kaaslane, siis on üsna raske jääda kohale ning olla oma partnerile toetajaks neil hetkedel, kui ta toetust kõige enam vajab. Isegi kui on olemas teadlikkus, siis tulenevalt oma lapsepõlve kogemustest ning lugudest, mida oma peas enesele jutustame on raske jääda kohale ja olla hooliv ning toetav.

See, mida meie partner neil hetkedel meilt vajab ja igatseb on meie eriti suur kasvamise koht. Raske ja vahel tundub, et koguni võimatu on seda pakkuda, sest ta küsib seda kõige ebaturvalisemal viisil – nõuab. Kohe ja praegu! Muutu! Hakka hoolivaks kaaslaseks! Võta ennast kokku!

Koos kasvamine on teekond ja see käib ikka läbi kurvide ja kändude – sekka ka lahedamaid ning sirgemaid lõike, et hinge tõmmata ja nautida.

Minu tunded on alati minu tunded ja nende tunnete käivitaja on minu kõrval – minu kalleim inimene, kes suudab teha ka kõige enam valu ja haiget.:) Muide, see on vastastikune.:)

Vajame väga, et sellel teekonnal ei peaks olema üksi. Et saaksime tunda koosolemise jõudu ja toetust. See annab jaksu kasvada ning sirutuda.

Teate mis, ükski naine ei aja kunagi oma meest meelega närvi. Närvi ajava tegevuse taga on alati mingi vajadus. Näiteks vajadus saada tähelepanu ning tunda ühendust.

Samuti olen veendunud, et ükski mees ei tee kunagi oma naist meelega kurvaks. Selle taga on samuti vajadus ühenduse ja tähelepanu järele.

Et siis samad vajadused, aga erinevad käitumised, sest me oleme erinevad.

Koos kasvamine ja areng on paraku elukestev protsess ning tark on see enesele võimalikult turvaliseks teha. Seega aktsepteerida iseenda kasvamise vajalikkust ning olla hoolivaks kaaslaseks oma partnerile tema kasvuprotsessis.

Kaunist kevadist mühinaga kasvamist!

/Urme/

Jaga seda artiklit teistega