Ühel imeilusal augustikuu pärastlõunal oli mul suur rõõm olla koos oma kalli kaasaga Muhumaal. Juhtus olema paar vaba tundi ning otsustasime veeta need jalgratastega matkates. Alustasime kenasti väntamist ja mõte oli teha selline väike retk Pädastest Liivale. Tee teada ja tuttav, enamjaolt sirge ja loogiline. Vähemalt nii arvasin mina.
Peale paarisada meetrit näitas teeviit sujuvalt jalgrattatee pööramist kruusasele metsarajale. Sinna minu armas kaasa suundus ja mina iseenesestmõistetavalt järgnemas talle.
Väntasime pisut. Tee oli üsna uus ja kaetud lahtise kruusaga, mis muutis rattasõidu mitte just väga mõnusaks.
Väntasin ja väntasin ja mõtlesin, et millal siis nüüd tee paremaks minema hakkab? No mitte ei läinud.
Millal ümbrus taas tuttavaks muutub? Ei muutunud grammigi.
Märkasin ühtäkki, kuidas virisema hakkasin. Ja tänitama. Ja porisema. Ja süüdistama.
“Kaua me veel sõidame seda rada? Sina pöörasid siia rajale. Sina pead ju teadma.”
Ja siis jäin vait. Sain aru, et minu turvaline ja selge plaan oli minna mööda teada-tuntud teed. Nüüd juhtus aga nii, et plaan oli luhtunud – tee oli tundmatu, kehva kvaliteediga ja ma isegi ei teadnud, kaua see kõik võib nii kesta. Ühesõnaga mul puudus selge plaan, ma ei teadnud, mis hakkab juhtuma ja see kõik muutis mind ebakindlaks ning oma ebakindluse varjamiseks ning kaitseks hakkasin virisema ja soiguma.
Mõistsin kui oluline on minu jaoks plaani olemasolu. Kuidas see annab mulle turvatunde ja kindluse.
Niipea, kui olin seda mõistnud muutus tee imevahvaks. Märkasin ühtäkki kõike ilusat, mis minu ümber laius. Imeline sinine taevas, kuldsed põllud, punapõsksed õunad teeäärsetel metsõunapuudel, sammaldunud kiviaiad, vanad ja veelgi vanemad talud, rohtukasvanud metsarajad, kuhu ma pole kunagi varem sattunud. Ja kuhu minu plaan mind poleks ka viinud.:) Minu kallis ja toetav kaaslane. Veidi krigisev jalgratas. Ja mina ise, ilma plaanita.
Sain äkki aru, et plaan võib olla ka see, et mul pole täna plaani.
Ja see oli vägagi vabastav ning vinge tunne.
Imelist plaanivabade hetkede plaanimist!
/armastusega urme/
