Käisin ükspäev lastega kinos. Oli vahva film.
Mulle meeldib vaadata aeg-ajalt lastefilme. Neis on alati peidus sügav mõte ja sõnum. Vahva on selle üle arutleda oma tütrega ja märgata, kui siiralt ja ehedalt lapsed sõnumeid loevad ning seletusi leiavad. Lihtsalt ja puhtalt. Ilma kõrvaliste teeskluste ja poosideta.
Sel korral kõnetas mind üks fraas vahvast multikast – kurikurb…
Kõnetas kohe niipalju, et tundsin vajadust see läbi kirjutamise enese jaoks selgemaks mõelda ja tunnetada.
Kurikurb…. Kuri ja kurb…. Kurb ja kuri… Kurjalt kurb… Kurvalt kuri…
Tundub, et tühipaljas sõnademäng… Kuid kas ikka on?
Kaks tunnet ja emotsiooni. Erinevus on vaid ühes tähes.
Kuidas nad omavahel kokku kõlavad?
Me tahame uskuda, et alati tuleb olla õnnelik ja rõõmus. Kurbus ning õnn ei sobi justkui omavahel kokku. Et kui ma olen õnnelik, siis pole just nagu põhjust millegi pärast kurvastada. Isegi nagu ei tohiks kurvastada. Õnnelikud tahame me aga ju kõik olla.:)
Seega kurbus on just nagu miskit, mida ei peaks eriti tihti enesele lubama.
Võime seda ju soovida, aga elul on meiega ikka omad plaanid.
Ja nii me ikkagi tunneme kurbust.
Kurbust täitumata soovide ja ootuste pärast. Vahel nimetatakse seda ka pettumuseks.
Kurbust mõistmatuse pärast.
Kurbust ebaõigluse pärast.
Kurbust vägivalla pärast.
Kurbust kellegi kaotuse pärast.
Kurbust lihtsalt kurva filmi või raamatu pärast. Seda loetelu võiks lõpmatusse jätkata.
Vahel on meie kurbuse põhjuseks sarnased ja vahel ka erinevad situatsioonid ning olukorrad. Võime küll otsida sügaval sisimas põhjuseid, miks me kurvaks muutusime, aga kurbust see enamjaolt ära ei kaota. Kuna oleme kurbuse alateadlikult enese jaoks justkui keelanud, siis soovime selle tunde iseenesesse peita. Et kaitsta ennast või lähedasi. Mida sügavamale, seda parem.
Igal meist on erinev mõõt – oma mõõt. Kellele mahub rohkem, kellele vähem.
Kui klaas saab täis, siis hakkab see üle ajama. Nii on enamjaolt ka meie tunnetega. Kui surume miskit kitsasse ruumi, siis võib selles kitsikuses hakata juhtuma igatsugu asju. Kui kurbust enam kohe üldse ei mahu, siis võib see hakata muutuma kurjuseks. Kurjus on nagu moondunud kurbus, mis proovib mingil moel välja pääseda.
On olemas veel üks uskumus, et kurbus on selline “pehmode” värk – nutmine ja pisarad ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kurjus on aga ikka selline tugevate ja sitkete teema. Et ainult tugevad saavad olla kurjad. Et kurjuseks on vaja jõudu.
Või on hoopis kurbuse väljanäitamine tugevus? Kuidas oleks, kui prooviksime mõelda, et oma haavatavuse ja nõrkuste näitamine võib olla hoopis suurim julgus ja tugevus?
Meie taadid ja memmed on vahel kurjad ja kibestunud, sest neis on uskumatult palju üksildust ja igatsust inimliku hoole ning tähelepanu järele – see tekitab kurbust.
Meie noored on kasvatamatud ja vägivaldsed, sest neis on vajadus tähelepanu, hoolimise, mõistmise ja lihtsalt koosoldud aja järele – taas kurbus.
Meie suhted on segamini ja sassis, sest me ei suuda ega oska olla ühenduses – igatsus tekitab kurbus.
Kurbus moondub omakorda kurjuseks, millel on sadu erinevaid varjundeid.
Me mõistame hukka need, kes on “kurjad” oskamata näha nende kurjuse tagamaid. Millegi muutmiseks on vaja vaid ühte inimest – iseennast.:)
Soovi ja püüdu näha ning mõista iga kurjuse taga olevat kurbust. Igal tagajärjel on põhjus.
Kui oskame leida eneses mõistmise, siis oleme astunud suure sammu.
Sammu vähendamaks kurjust ja andmaks ruumi kurbusele.
/armastusega urme/
