Juba mõnda aega on minu elu ebanormaalselt kiire. Töö, ühiskondlikud ülesanded, ehitusprojekt, koolitused, vabatahtliku töö jne. Kõik see kipub võtma päevast enamuse tunde ja sageli on tunne, et ajast jääb ikka puudu. Üks tubli naine peab ju ometigi kõike jõudma. Meil on isegi vanasõna, et kes teeb see jõuab. Nii ma siis muudkui rabelen ning võtan üha uusi lisakohustusi. Teravatel ja teadlikel hetkedel loobun millestki, aga üsna kiiresti võtan kohe midagi asemele. Tavaliselt veel topelt. Unevõlg aina kasvab ja samuti ka süütunne pere ees.
Kuni ühel õhtul ütles mulle minu teismeline lapse, et mind ei ole tema jaoks olemas ja ma ei tee tema heaks midagi.
Ütles väga siiralt ja otse.
Selge ja arusaadav lause. Kurb kuulda. Paraku tõsi.
Esmase hooga ja kogu oma reaktiivsuse pealt oleks olnud võimalik minna süüdistusse ja enesekaitsesse, et mis mõttes… Sinu, kogu meie pere ja maailma heaolu jaoks ma neid asju ju teengi! Või siis hoopis tunda ahastust, et kõik siin ilmas soovivad mind kontrollida ja allutada oma tahtele tegemaks midagi, mis neile on oluline ja mitte mulle.
AGA MIS ON MULLE OLULINE?
Mulle on oluline tunda ühendust ja kokkuhoidmise tunnet oma perega.
Mulle on oluline kogeda, et olen neile kallis ja tähtis.
MIS LOOB MINU JAOKS SELLE ÜHENDUSE JA KOKKUHOIDMISE TUNDE?
See, et saan oma mehega jagada kõiki oma segadusi, hirme ja ka õnnestumisi ning rõõme.
See, et minu mees jagab omi rõõme ja kurbusi ning ka ebaõnnestumisi minuga.
See, et mina kuulan ja mind kuulatakse ilma kriitika ning arvustuseta.
See, et saan oma peret tunnustada.
See, et minu pere tunnustab mind.
Sõitsin järgmisel hommikul Tallinnasse ja poolel teel, umbes Märjamaal, saabus minusse teadmine ja tarkus. Justkui pusletükid läksid paika.
Mõistsin, miks olen terve elu püüdnud olla nii pagana tubli – koolis puhta viieline, tööl ettevõtte parim maakler ja edukaima regiooni juht, igal pool kõiki ja kõike abistav ning toetav, usin vabatahtlik töömesilane jne. Otsimaks tunnet, et olen oluline ja tubli. Otsimaks tunnustust ja heakskiitu.
Mõistsin, et see tunnustus ja toetus, mida on võimalik saada kodust, oma lähedastelt, pole asendatav mitte ühegi teise toetuse ja heakskiiduga.
Nii me siis rügame ja rabeleme ning rebestame ennast 1000 killuks erinevatel rinnetel – tööl, poliitikas, ühiskondlikus liinis, heategevuses.
Otsides midagi, aga hoopis valest kohast.
Lootes leida magusaid maasikaid talvisest metsast. Kui juhtumegi leidma, siis see maitse ei ole eales sarnane kesksuvise päikese käes küpsenud maasikate maitsega. Kogetavat pettumust püüame varjata iroonia ja kritiseerimise või hoopis enesessetõmbumise ja veelgi suurema rabelemisega.
Olen seda taipamist hoidnud oma hinges ja meelel juba rohkem kui nädala.
Usun ja loodan, et see taipamine aitab mul hoida fookust sellel, mis on tähtsaim – oma perel.
Hoian meeles öelda neile, kui väga ma neist hoolin ja kui kallid nad mulle on ning vabandada, et mind on nende jaoks nii vähe olemas olnud.
Hoian meeles öelda neile, et vajan just nende toetust ja heakskiitu.
Nii ma siis võtangi lahti 2018. aasta kalendri ja märgin sinna ruuuuuuuumi oma kalli pere jaoks. Ja veelkord ruuuuuuuumi. Teadlikult.
Nende jaoks, kes on mulle kõige olulisemad.
See on minu valik ja valikuid saame me kõik vaid ise teha.:)
🙂
Jaga seda artiklit teistega
