Ma olen pidanud ennast alati suhteliselt heaks kuulajaks. Nii olen seda arvanud ka oma paarisuhtes. Muidugi ma tean, et kui tegemist on lähedaste inimestega, siis on oluliselt keerukam oma käivituvate emotsioonidega ja frustratsioonidega hakkama saada, aga üldiselt olen arvanud, et pigem olen kuulav ja toetav partner. Minu vaatenurk.:)
Nagu alati ei pruugi see paista samamoodi neile, kelle tegemiste või tegemata jätmiste pärast ma käivitun. Ega ei paistagi.
Minu loomuses on jagada ning väljendada omi emotsioone ja tundeid. Pole juhus, et minu kaaslaseks on kallis mees, kes pigem on sõnaahtram. Nagu Harville Hendrix kirjutab, on see vägagi tavapärane juhtum ning koos on nn. tiiger ja kilpkonn. Tiiger, kes laotab lauale oma emotsioonid, kes tahab lahendada ja korraldada. Intensiivselt ja sageli ka ründavalt. Kilpkonn, kelle suurimaks hirmuks on, et kui me hakkame asju lahendama võivad need hoopis hullemaks minna (seda kinnitavad asjaolud, et vahel on ka läinud, sest keeruline on teineteist emotsioonide baasil kuulata) ja seepärast on justkui targem vaikida. Oluline on teada, et need on vaid meie kaitsekäitumised, mis on aidanud meil lapsepõlvest alates ellu jääda ja seega pole üks parem, kui teine.
See, mida mina tiigrina olen aina oodanud, on näha pisutki enam kilpkonna emotsioone ja tundeid ning kuulda tema lugusid.
See, mida kilpkonn on oodanud, on pigem ratsionaalne tegutsemine ja edasiliikumine, mitte hommikust-õhtuni rääkimine.
Vahel on see õnnestunud – vahel mitte. Nagu elus ikka.
Kõige lihtsam on sellistes mitteõnnestuvates hetkedes panna süü oma partnerile.
“Sina oled üks tundetu tummahammas, kes ei hooli minu vajadustest.”
“Sina oled üks emotsionaalne hädapätakas, kes tahab vaid hommikust-õhtuni rääkida.”
Kui ma igatsen ja vajan midagi ning ei saa seda, siis on alati nutikas proovida piiluda iseenese sisse, et milline osa minust teeb vastutööd takistamaks oma igatsusteni jõudmist.
Mis vastutööd? Mina olen ju vägagi hooliv ja toetav…
Pisut uudishimu ning teadlikkust ja oh üllatust – salalaeka luuk saabki avaneda.
Ma igatsen küll kuulda oma partneri emotsioonidest ja tunnetest, aga mitte nendest, mis teda justkui “nõrgaks ja haavatavaks” teeksid. Muidu ta äkki justkui laguneb kildudeks ja kes on siis minu vapper küljeluu?
Need on minu lood ja pagasid, mida kaasas kannan.
Seega siis tahan emotsioone, aga pigem ainult neid, mis mulle justkui sobivad.
Alateadlikult annan ma erinevaid sõnumeid: “Räägi palun mulle oma tunnetest. Kuidas sind paneb tundma, kui ma käitun nii või naa?”
Ja kohe seejärel: “Ma tunnen ennast hästi, kui Sa oled inimene, kellele saab toetuda. Kes on tugev ja kindel. Mulle meeldivad mehised mehed.”
Räägi oma tunnetest, aga mitte nendest, mis sind haavatavaks ja hapraks teevad. Mis sind kurvaks või õnnetuks teevad.
Vastakad sõnumid, mis tekitavad segadust ja ebaturvalisust.
Kui meil on suhtes ebaturvaline, siis me võitleme, tardume, eemaldume ning oleme õnnetud.
Et tuua oma suhtesse enam turvalisust on nutikas leida üles need kohad, kus me teeme justkui iseendale ja oma suhtele vastutööd ning anname vastandlikke sõnumeid.
Parim abistaja sellel teekonnal on meie partner, kes on meie suurim käivitaja ja samal ajal suurim tervendaja, kui oleme omavahel turvalises kontaktis.
/Urme Raadik/
Foto: tinybuddha.com
