Mina valin, kuidas ma reageerin. Kas lisan ruumi turvalisust või võtan seda kamaluga ära…
Olen koos oma tütrega veetmas koolivaheaega. Meil selline traditsioon, et sõidame sügisvaheajal paariks päevaks kahekesi Saaremaale. Tore. Rõõm. Koosolemisest.
Läksime siis eile spa veekeskusesse, mis oli tänu koolivaheajale selgelt ülerahvastatud.
Leidsime lõpuks ühe lamamistooli, kuhu oma asjad panna. Saime olla basseinis 10-15 minutit, kui nägin, et naabertooli mees (kes tuli oma perega peale meid) tõstis meie asjad väikesele lauakesele. Tundsin frustratsiooni ja sumasin basseinist välja. Mis mõttes? Miks ta minu asju näpib? Teel hingasin sisse ja välja ning mõtlesin, et ju tal selleks mingi põhjus.
Läksin lauani juba üsna rahulikult ning ütlesin, et võtan oma asjad. Arvasin, et olen rahulik. Väliselt olingi. Mees ei vaadanud mulle otsagi ja kähvas, et need on juba tund aega siin vedelenud… Et mis ma õige endast mõtlen… Hoian lihtsalt toole kinni. Kusjuures pea terve toolirida oli inimestest tühi ja ta valis just minu tooli…
No pagan. See oli küll ebaõiglus. Me olime olnud vees napi veerand tundi. Ja pealegi tuli tema peale meid. Läksin tõde jalule sedama ning seda talle ka ütlesin. Õhk särises pingest. Vastik oli.
Võtsin rätikud ja tuhisesin minema. Täiesti ununenud oli, et ju tal oli mingi põhjus, et rätikud ära tõsta.
Äkki nägin, et vabanenud toolile läks väikese lapsega pere. Tegelikult oligi neil seda tooli ju rohkem vaja. Oli armas, et keegi seda märkas. Ütlesin meie rätikud ära tõstnud mehele, et vahva, et ta märkas. Et hoolis. Pinge vaibus. Mees naeratas kohmetult ja vabandas ka. Oma reaktsiooni eest.
Me ei saa oma reaktiivset ajuosa ära opereerida. Küll aga saame õppida oma emotsioone märkama, taipama, nende eest vastutust võtma, valima viisi, kuidas reageerida.
Minu elu-minu valik.
Kas loon turvalisust või võtan seda oma reaktsioonidega ära.
Paarisuhtes. Kõigis suhetes.
Õpin ja olen teel.
