“Ema ja Isa. Kas te teate, mille eest ma tänulik olen? Selle eest, et te olete koos. Armastate teineteist ja mind…”
Kui paljud lapsed meie väikeses riigis ja maailmas saavad mõelda seda hommikul ärgates ja varbaid sirutades. Või õhtul teki alla pugedes. Uinudes selle turvalise mõttega meie ebaturvalises maailmas.
Kui mina olin noor ema, siis uskusin, et kõige tähtsam on armastada oma last. Tingimusteta, piiritult ja igavesti. Uskusin, et sellest piisab lapsele. Et muu polegi oluline.
Minu ema armastas ja armastabki mind. Tänaseni. Usun ja tean, et omal moel tegi seda ka minu isa. Küsida ma seda enam ei saa.
Midagi oli aga puudu… Midagi, mis oleks aidanud kasvada mul julgeks ja enesekindlaks. Midagi, mis oleks andnud mulle usu maailma headusesse. Usu iseenesesse.
Täna tean, et minu vanemad ei osanud jõuda teineteiseni. Teineteisest hoolida ja lugupidada, mõista ja kuulata. Usun, et omal moel armastasid nad teineteist. Muidu poleks nad ju kokku saanud…
Ja ma ei süüdista neid. Lihtsalt oli nii nagu oli. Nad mõlemad andsid endast tol hetkel parima ja õpetasid mulle väga palju elus tarvilikku – hoolimist, töökust, ausust ja südamlikkust.
Aga mitte seda, kuidas mees ja naine saavad ning võiva teineteist armastada. Sest nad ei osanud… Mitte ei tahtnud vaid ei osanud.
Minul ja minu mehel on kolm tütart. Kaks neist on juba täiskasvanud. Kolmas on veel kodus, meie juures. Tema on täna meie suhte peegel. Kui oskame ja tahame vaid märgata.
Niipea, kui meie oleme kaotanud omavahelise kontakti, tekivad temal kõiksugu probleemid. Nõudlik käitumine, tervisehädad, klammerdumine, hirmud jne.
See on nagu lakmuspaber, mis saab meid rajale tagasi sikutada. Kui me ei märka, siis saavad need olukorrad aina suuremaid võimendusi.
Meie lapsed ei ole loodud mitte meie jaoks vaid meie oleme loodud nende jaoks. Seega on meie ülesanne tagada neile kõige turvalisem ja armastavam kasvamise keskkond. Meie anname neile, mitte ei oota neilt.
Meie lapsed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui meie seda oleme – nende emad ja isad. Kui me armastame ja hoolime, kuulame ja mõistame teineteist. Päriselt. Ja kui meil on keeruline, siis räägime sellest ning tegeleme vajalike asjadega. Mitte ei lükka neid vaiba alla jäädes kinni ohvrirolli. Ei põgene vaid võtame vastutuse. Alati. Ja kui me ei saa ega suuda enam koos olla, siis räägime ka sellest. Ja suhtume teineteisesse alati nii mõistvalt kui vähegi suudame. See annab lapsele võimaluse, et ta ei pea pooli valima.
Võibolla see ongi üks suurimaid õppetunde, mida meie lapsed on meile õpetama tulnud.
Vajades meie, ema ja isa, omavahelist armastust ning nõudes seda. Õigustatult.
Kes teab…
/armastusega urme/
