Mõned nädalad tagasi, õhtul enne reisilesõitu istusin arvuti ees ja tegin tööd, kui äkki tuli oma toast minu tütar ja ütles, et Avicii on surnud.
Avicii, see DJ Rootsist? Mis mõttes? Mu meelset oli ta ju üsna noor. Edukas. Andekas. Miks? Mis juhtus?
Lugesin uudist ja rääkisime sel õhtul pisut elu hapruse üle. Ei enamat. Ometigi jäi hinge mingi kurbus.
Lendasime järgmisel päeval Jaapanisse ning lennuki filmivalikus oli justkui juhuslikult dokumentaal „Avicii True Stories“. Film Tim Berglingi alias Avicii elu pea kümnest viimasest aastast.
See naelutas mind kaheks tunniks ekraani külge. Neelasin igat hetke filmist, mis tehtud aasta tagasi. See aitas mul paremini mõista.
Mõista midagi, mida me üsna sageli ei taha ega oska mõista.
Lihtne on anda hinnang ja sildistada. Palju keerulisem on mõista. Mõista seda, mis esmapilgul võib tunduda mõistetamatu.
Hinges oli kurbus ja on praegugi. Ma pole Tim Berglingi kunagi kohanud, ammugi pole ta mu tuttav. Tema lugu aga puudutab. Kohe väga.
Ja siis tuli teade, et ta võttis eneselt ise elu. Nii ei peaks ju ometigi juhtuma. Mis maailmas me ometi elame? Kuidas me ei märka? Või märkame, aga ei oska midagi ette võtta? Mis meil ometigi viga on?
Märkamine… Kõndisin eile õhtul peale tööd Tallinnas parkla poole ja nägin äkki ühte väikest poissi, kes kõndis mööda tänavat ja nuttis. Suured pisarad voolasid ta kriimudel põskedel. Peatusin ja küsisin, mis juhtus.
Poiss jäi seisma ja ütles, et telefoni aku on tühi ja ta ei saa emale helistada ning kõht valutab väga. Helistasime ta emale ja küsisin luba, kas võin poisi autoga koju viia. Viisingi. Hea tunne oli. Et üks väike poiss sai koju. Et sain temaga autos jutustada. Et kuulasin teda. Et ta rahunes. Et ma märkasin ja võtsin midagi ette.
Kuulasime Jaapanis terve reisi jooksul väga palju Avicii muusikat ja mõistsin kui uskumatult andekas ta oli. Kuulan praegugi veel. Jätkuvalt on kurbus. Ja tänulikkus, et ta lõi nii palju imelist muusikat. Et ta oli.
Tagasiteel vaatasin veelkord lennukis dokumentaali Avicii elust.
Taipasin, et ka minu kriitika mittemärkamisest on hinnang. Õpetus, mis kõlab targutusena.
Parim, mis ma maailmale anda saan on see, et kasvatada ja arendada iseendas märkamist ja mõistmist. Igal hetkel ja olukorras. Anda endast parim. Püüelda järjest parema versiooni poole iseendast. See ei ole alati lihtne, aga on seda väärt.
Jätkan ja olen teel. Igavesti. Kuni oma päevade lõpuni.
“So wake me up when it’s all over, When I’m wiser and I’m older, All this time I was finding myself, And I didn’t know I was lost…”
PS. Muide, dokumentaal Aviciist on väga hea ja silmiavav. Valusalt aus ja ehe.
