Mõned päevad tagasi, ühel tavalise esmaspäeva hommikul lõppes ühes tavalises linnas ühel tavalisel väljakul ühe tavalise eesti mehe elu. Selleks korraks.
Mitmete erinevate valikute ja otsuste tagajärg. Justkui nagu paratamatus, millega ei saa ega tohi leppida.
Oli ja on palju valu, kurbust, segadust, arusaamatust, kriitikat, targutamist, süüdlase otsimist, hinnangulisust.
Kogu ühiskonnas, aga tõenäoliselt kõige enam lähedastes.
Meres on lainetus ka alati kõige tugevam kivi kukkumise kohas.
Küsimus, mis kerkis tol õhtul minu peas, oli see, et miks me ei märka?
Kuidas me ei märka, kui keegi on hädas ja vajab tuge?
Et kuidas lähedased ei märka?
Tegelikult me märka küll. Väga hästi.
Me märkame oma lähedaste valu ja kurbust.Me märkame nende hädasolemist.See märkamine on omakorda väga valus ja kurb.See teeb meid ärevaks, sest tunneme süütunnet, et meie oleme mingil moel neile selle kurbuse ja valu põhjustanud.Või kui mitte põhjustanud, siis vähemalt peaksime oskama pakkuda neile lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Ja need lahendused peaksid meil kohe kiiresti olemas olema. Kui ei ole, siis me tunneme ennast süüdi.
Süütunne on aga nagu suur ja raske koorem sügisest sõnnikut, mis paneb meid tarduma ja takistab nägemast võimalusi edasiliikumiseks.
Mida suurem on meie isiklik süütunne, seda enam oleme ise hädas.
Me kas püüame elu eest hakata oma lähedast aitama, muutma, edasi sikutama või vastupidi püüame justkui teha nägu, et kõik on korras ja küll see läheb mööda. Et saame hakkama.
Mõlemad viisid on hädasolija jaoks piisavalt ebaturvalised ning mitteabistavad.
Mida hädasolija vajab?
Toetust, et olen tema jaoks olemas.
Et märkan.
Et kuulan ja kuulen tema muret või segadust.
Et hoolin, sest ta on mulle kallis.
Et olen kannatlik ja annan talle aega iseeneses vastuste leidmiseks.
Hädasolija, vaatamata oma vanusele, on oma mures justkui väike laps, kes vajab toetust ja mõistmist, mis loob turvalisuse ja annab võimaluse uskuda, et lootus on alles.
Kui meil on piisavalt turvaline, siis me tahame kasvada, areneda, avastada, luua, otsida vastuseid. Tahame muutuda, sest mis see kasv ja areng muud ongi kui pidev ja elukestev muutus.Turvalisus vähendab hirmu muutuste ees ja me ei pea hoidma kinni mantrast, et “Ma lihtsalt olengi selline.”
Tahame seista silmitsi uute väljakutsetega, sest saame võtta neid kui arengut ja põnevust, mitte ühte rasket kannatusteorgu.
Turvalisus annab meile võimaluse märgata igas hetkes ja oma suhetes isiklikke kasvukohti, mitte kukkuda kannatusteorgu, et kogu maailmal ja elul on plaan minu vastu.
Tahame õppida midagi uut, et läbi selle luua parim versioon iseendast.
Kas me tahame leppida paratamatusega, et meie mehed ja isad teevad enesetappe, lähevad hulluks, saavad infarkte või töötavad ennast surnuks?
Ei taha, sest me armastame ja hoolime.
Ja muretseme, kui näeme, et nad võivad olla hädas.
Me ei saa teha otsuseid või valikuid nende eest.
Me ei saa panna neid muutuma ja kasvama läbi näägutamise, targutamise, õpetamise või vaikimise ja endassetõmbumise, mis on kõik meie endi kaitsekäitumised oma enese hirmudega hakkamasaamiseks.
Küll aga on meil alati võimalus astuda samm turvalisuse ja lootuskiire loomise poole.
Läbi hoolimise, rahulikkuse, tasakaalu, toetuse ja mõistmise jagamise.
Meis on uskumatult palju potentsiaali, tarkust ja tasakaalu, kui vaid ise sellesse usume.
“Sa oled palju kordi julgem ja targem, kui sa arvad, ja palju tugevam, kui sa endale tundud,” ütles Karupoeg Puhh.
Märgata ja öelda:
“Ma näen, et sul on mure.
Ma hoolin ja tahan sind kuulata.
Ma armastan sind kohe väga.”
