Valu ja hirm panevad meid tegema asju ja ütlema sõnu, mida me sageli tagantjärele tühistada tahaksime. Et kaitsta iseennast muutume me verbaalselt vägivaldseks. Me võime hakata süüdistama, kritiseerima, halvustama, ähvardama, manipuleerima. Vahel väljendub meie kaitse hoopis jäises eemaldumises ja vaikimises: “Ma ei hakkagi sinuga rääkima, sest see on mõttetu. Sina oled mõttetu. Sellel kõigel pole mingit mõtet.”
Soov mitte kohtuda oma valu ja hirmuga võib vahel viia meid füüsilise vägivallani. Teeme haiget, sest me ei suuda saada hakkama iseenda tunnete ning emotsioonidega.
Me teeme haiget inimestele, keda kõige enam armastame.
Inimestele, keda me võiks kõige enam hoida ja kaitsta…
Vägivallal, olgu see siis füüsiline või emotsionaalne ei ole kunagi õigustusi.
Küll aga on põhjus.
Iga vägivald sünnitab üha uut vägivalda – kas siis vaimset või füüsilist. See on justkui nõiaring, millest väljaastumiseks on vaja väga suurt tahet ja toetust.
Mis teeb selle nõiaringi lõpetamise eriti keeruliseks on see, et enamjaolt puudub meil teadlikkus oma valust ja hirmust, mis paneb meid vägivaldselt käituma. Me oleme kinni oma solvumises ja vihas, mis on justkui jäämäe veepealne osa. Oleme kinni tunnetes ja käitumistes, mis on silmale märgata ja kõrvale kuulda.
Oluliselt lihtsam on öelda, et ma olen pettunud ja vihane, kui et ma olen kurb ja mul on valus ning ma tunnen hirmu. Valu ja hirm on tunded, mis asuvad jäämäe veealuses osas. Selleks, et nendeni jõuda on vaja turvalisust. Turvalisust, mille oleme sageli iseenda käitumisega purustanud.
On õnn, kui meil on olemas lähedane inimene, kes on valmis meid kuulama ja mõistma ka siis, kui me ise ei suuda ennast mõista. See annab võimaluse jõuda oma valude ja kurbusteni.
Selleks, et näidata oma valu ja kurbust on vaja enesel lubada olla haavatav – ilma ühegi kaitseta. See omakorda vajab usaldust ja turvalisust.
“Ma tahan avastada ennast. Tahan vastutada oma tegude eest. Tahan jõuda oma igatsuste, valude ja kurbusteni. Palun ära kasuta neid hiljem minu vastu. Palun ole minuga ja toeta mind. Palun hooli minust. Palun ole mulle hea kuulaja. Palun proovi mind mõista. Palun ära kritiseeri mind ega kortsuta kulmu, kui sulle midagi räägin. Palun ära karju mu peale ega kõnni minema,” on see, mida me vajame. Vaid nii saame oma kaitsemüüri lõhkuma hakata. Kivi-kivi ja kild-killu haaval.
Me kõik vajame mõistmist ja hoolimist.
Mul on valik olla õnnetu ja oodata, et keegi ometi hakkaks minu jaoks selliseks hoolivaks ja tähelepanelikuks inimeseks…
…või on mul valik hakata ise selliseks hoolivaks ja tähelepanelikuks inimeseks oma lähedaste ja kogu maailma jaoks:
“Tahan kuulata sind ja mõista, miks sa käitud nii nagu käitud. Miks sa ütled inetusi ja tõstad häält. Miks sa kritiseerid ja halvustad. Miks sa ei taha minuga rääkida või mind kuulata. Tahan sind mõista. Palun luba ja usalda mul ennast mõista lasta.”
Mul on alati võimalus valida, millises maailmas ma elada tahan, sest minu maailm saabki alguse minust enesest-minu valikutest ja otsustest.
/Urme Raadik/
Jaga seda artiklit teistega
