Kõrvalsuhted on läbi aegade olnud tabuteema, nendest ei räägita avalikult ega ka mitte omavahel. Need justkui lihtsalt juhtuvad ning seejärel on vaid võimalus tegeleda tagajärgedega. Mis aga kõrvalsuhteni üldse viib ning kas on võimalik sellest välja tulla ning taas ühiselt edasi minna?
Kogen paariterapeudina alatasa, kui väga kõrvalsuhted ning nende pinnal tekkivad pinged ja saladused mõjutavad perede igapäevast elu ja olemist. Kannatajateks on paraku mõlemad osapooled – nimetan neid minejateks ja jääjateks: mineja on see, kes justkui läks midagi otsima, ja jääja on see, kes jäi.
Mida me vajame, et tunnetest ja sisemistest vajadustest omavahel rääkida ja saladused päevavalgele tuua? Miks üldse on vaja rääkida? Kõik lahtiharutamata lõngakerad minevikust on meiega pidevalt kaasas ning mured, hirmud ja kõhklused, mis kõrvalsuhtega seonduvalt tekkisid, on endiselt alles. Isegi kui kõrvalsuhe ise on lõppenud. Iga vähimgi ebakindlus vallandab taas allasurutud tunded ja hirmud: kas ma saan sind veel kunagi usaldada; kas me jäämegi sellest igavesti rääkima?
Oleme justkui suletud ringis ning enamjaolt teeme näo, et kõik on korras. Vajame rohkelt turvalisust, et oma hirmud ja segased tunded päevavalgele tuua – vahel tunduvad need meile endilegi mõistetamatud. Vajame tunnet, et meie partner tahab meid kuulata ja mõista. See annab julgust kõige raskega tegelemiseks ning jõudu hetkeks süütunde ja süüdistamise kõrvalepanemiseks.
Kõrvalsuhte sünd
Suhet alustades ei tee keegi plaani, et ühel hetkel ollakse kusagil mujal koos kellegi teisega. Suhte alguses tundub meile kõik imeline. Me oleme leidnud inimese, kes on justkui meie jaoks loodud. Ta mõtleb sarnaselt, ta tegutseb sarnaselt, ta vajadused on sarnased. Me näeme kõike head ja eriti just seda, mida me näha tahame. Meie kehas möllavad hormoonid, mis piltlikult öeldes panevad meile roosad prillid ette. Tunneme ja tajume, et oleme leidnud selle õige.
Paraku ei kesta õnnetunne igavesti. Ühel hetkel saabub argipäev ning hakkame nägema ja kogema kõike seda, mis meile ei meeldi. Meile tundub, et keegi on meie partneri välja vahetanud. Tahame, et ta tagasi muutuks – ja võimalikult kiiresti. Kui seda ei juhtu, tõusevad esile meie kaitsekäitumised, milleks umbes poolel inimkonnast on kritiseerimine, rünnak, tänitamine, nõudlikkus ja väga intensiivne suhtlemine. Teine pool pigem tõmbub endasse ega taha asjadest rääkida. Tundub, et lahendusi ei tule ja mis mõtet on siis üldse teemasid üles võtta.
Irooniline on see, et suhetes satuvad enamjaolt kokku vastandid. Meile omane kaitsekäitumine probleemide tekkimisel hoopis hirmutab partnerit ning see paneb üha enam teineteisest eemalduma. Ütleme endale siis, et ju ma ei ole koos selle õigega. Võtame energia suhtest välja, sest meil puuduvad oskused ja teadmised, kuidas keerulise olukorraga hakkama saada.
Sageli tekib sel hetkel väga tuntav füüsiline eemaldumine. Lõpetame intiimsuste ja läheduse jagamise, sest tunneme end suhtes ebaturvaliselt, või teeme seda vaid kohusetundest. „Kui sa minuga ei räägi ja mind ei kuula, siis ei saa mina sinuga ka seksida“, „kui sa minuga füüsiliselt lähedane ei ole, siis järelikult sa ei hooli minust ja ma ei ole sinu jaoks piisav“ – need on lood, mida oma peas jutustame.
Kuna olukord meid ei rahulda, hakkame alateadlikult otsima väljapääsu. Rohkem tööd, rohkem trenni, alkohol, lastele pühendumine, pidev toimetamine ja koristamine. Üheks väljapääsuks või põgenemisteeks on kõrvalsuhe.
Mida me otsime?
Kõik me vajame hoolivat ja lähedustpakkuvat suhet, nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus kodus on vaid lahinguväli või vastupidi – tappev vaikus. Vahel võib juhtuda, et välisel vaatlusel on kõik justkui korras. Ei ole riide ega suuri tülisid. Kõigil neil juhtudel on üks sarnane omadus – me igatseme midagi ja sageli ei oska me seda eneselegi teadvustada ega ammugi mitte väljendada või küsida. Või siis me ei küsi seepärast, et arvame, et meie partner ei paku seda meile meelega. Üks osa meist tahab alati tunda, et oleme vajalikud, ihaldatud ja tahetud, ning kui kodus on keeruline, sikutab miski meid eemale lootuses, et äkki kusagil on parem.
Eelkirjutatu ei ole õigustus minejatele, vaid pigem analüüs, mis aitab mõista, miks asjad juhtuvad. Igal mündil on alati kaks poolt ja suhetes on samuti olemas mõlema panus. Me oleme kõiges koos – nii heas kui ka halvas.
Nii me siis loodame kõrvalsuhetes leida hoolimist, tähelepanu, mõistmist, füüsilist intiimsust. Tunda, et oleme ihaldatud ja tahetud. Kõike seda, mida kogesime armumise faasis oma suhtes ja mis on äkitselt kadunud. Nii kadunud, et vahel me isegi ei mäleta, et see olemas oli.
Kuna kõrvalsuhted algavad samuti armumisega, tundub meile, et nüüd lõpuks oleme otsitu leidnud, selle õige. Lihtsamaks teeb asjaolu veel olukord, et kõrvalsuhted on justkui selline mõnus pühapäev, kus pole kohta argipäeva emotsioonidele ja frustratsioonidele. Kohtumised on põgusad ja seega saame viia sinna vaid oma head emotsioonid. Esialgu tundub kõik väga ilus ja imeline.
Päriselt või kujutletav?
Kõrvalsuhteid on selliseid, kus suhe ongi päriselt. Kus üks pool on leidnud enesele uue kaaslase ning kohtutakse ja jagatakse omavahel emotsioone, tundeid ja intiimsusi. On aga ka selliseid kõrvalsuhteid, kus petetakse oma kujutelmades. Unistatakse ja kujutletakse ette olemist kusagil mujal ja koos kellegi teisega. Tavapäraselt me ei oska hinnata sellise peas-kõrvalsuhte mõju meie elule. Me arvame, et kuna see on ju vaid illusioon, siis puudub sellel mõju meie suhtele.
Paraku pole üks parem kui teine. Mõlemal puhul võetakse suhtest ära energia, sest kui ma olen partneri kõrval, aga mõtlen samal ajal kellelegi teisele, siis pole mind oma partneri ega meie suhte jaoks päriselt olemas. Lootus, et lihtsalt niisama midagi muutuda võiks, on mõlemal puhul minimaalne. Päriselt-kõrvalsuhete puhul lisandub veel ka häbi ühiskondliku arvamuse ees. See on justkui üks osa oma väärikuse kaotusest. Lisaks hirm, et mis juhtub, kui kõik välja tuleb.
Ühtviisi keerukad ja teineteisest eemaldumist loovad on mõlemad olukorrad: nii päriselt-kõrvalsuhted kui ka peas-kõrvalsuhted.
Tunnete keerises
Me kõik tahame olla oma kaaslase jaoks erilised. Kõrvalsuhted panevad kõige enam kõikuma jääja eriliseks olemise tunde. Kui sa mind petsid, siis ma järelikult ei ole sinu jaoks eriline. Jääja tunneb hülgamist, reetmist, ebakindlust, usaldamatust. See kõik ilmneb sageli suurenenud kontrollivajaduses. Hakatakse jälgima partneri isiklikke asju, arvutit, telefoni, helistama ja aru pärima. Kõike selleks, et ebamugavat ja vastikut usaldamatuse tunnet enesest eemale peletada. Kui tõendeid ei leita, avastatakse, et see tunne jääb ikka alles. Kui leitakse, siis valu aina süveneb.
Esimesel hetkel võib tunduda ebaloogiline, aga ka minejal on ohtralt hirme ja muresid. Üldlevinud uskumuses on mineja see, kes naudib rõõmu ja rahulolu, ning jääjale jääb loo tumedam pool – üksindus, kurbus ja valu. Mineja rõõm ja nauding on aga enamjaolt üürike. Temaga on suure osa ajast kaasas suur ja lämmatav süütunne, tahab ta seda tunnistada või mitte. Süütunne, et ma ei suuda olla aus. Saladused võrduvad häbiga ja on väsitavad.
Mineja peas on tavaliselt lugu, et ta peab sellega ise hakkama saama ja tal pole õigust kelleltki abi paluda. Kui ma tegin sulle haiget, siis kuidas on mul õigus hakata sulle rääkima millestki, mida ma vajan või igatsen? Kas ma üldse julgen sulle sellest rääkida? Äkki sa ei mõista ja lihtsalt lähed ära?
Enamjaolt ei ole minejal endalgi selget arusaamist, miks see kõik juhtus või juhtub. Mineja suurim mure on see, et tal pole anda vastust, miks nii läks. Mineja arvab, et kui ta vastata ei oska, siis saab seda tõlgendada taas varjamisena, mis toob suhtesse uuesti lisaportsu ebaturvalisust ja lisakontrolli.
Ühes paadis
Tulles läbi nii keerulisest ja haigettegevast protsessist nagu kõrvalsuhe, on väga raske teadvustada enesele, mida ma üldse siin suhtes vajan. Miks asjad läksid nii, nagu nad läksid? Milline oli minu panus?
Oluliselt lihtsam, kui otsida vastuseid küsimustele, on olla kinni oma valus ja kannatustes ning jutustada enesele lugu, et ju see polnud siis see õige. Minna lahku või elada kahe täiesti võõra inimesena edasi. Inimestena, kes igal sammul teineteist kahtlustavad ja kontrollivad. Või leppida olukorraga ning elada koos kahte eraldiseisvat elu – ilma emotsionaalse ja füüsilise läheduseta.
Mis on see, mida on vaja taastada ja uuesti üles ehitada? Eelkõige turvalisus ja usk, et ma saan sinule loota. Tahan tunda, et saan ja tohin jagada sinuga kõiki oma hirme ja muresid. Seda, et sa kuulad ja kuuled mind ning annad endast parima, et mind mõista. Teada, et sa päriselt tahad aru saada minu vaatenurkadest ja igatsustest ning et sa hoolid.
Sellel valusal ja keerulisel hetkel on aga lihtsam öelda, et ma ei vaja sinult enam midagi. Kui suudame taastada ja luua oma suhtesse turvalisuse ning tunda ühes paadis olemise tunnet, on võimalik tulla läbi kõigist probleemidest.
Turvatunde taastamine
Jääja valu, kurbus ja hirmud ei kao kiirelt ning jäädavalt. Jääja vajab seda, et ta saab oma hirmudest ja muredest minejaga rääkida. Täpselt nii palju kordi, kui seda vaja on. Ta vajab tunda, et mineja kuulab ja kuuleb ning mõistab jääja hirme ja reaktsioone.
Toon siinkohal mõned mineja hoiakud, mis ei toimi: „Me ju leppisime kokku, et me ei räägi sellest enam. No pagan, kaua võib?“, „Kallis, ma ju lubasin sulle, et ma ei tee enam midagi sellist. Lu-ba-sin.“
Petmine on teema, millest minejal on keeruline ning ebamugav rääkida ja seetõttu tahaks ta, et neid vestlusi oleks pigem vähem või üldse mitte. Eelnimetatud lausete kasutamisel on mineja lootuseks, et need vestlused lõppeksid kiirelt. Kas siis neid keelates (esimene lause) või piiramatult lubadusi jagades (teine lause). Nende lausetega saab jääja aga sõnumi, et ta tunneb valesid tundeid ning mõtleb valesid mõtteid.
„Ma mõistan sind, et sa võid tunda usaldamatust ja hirmu, kuna sul on olemas kogemus meie eelnevast suhtest“ – on suhtumine, mida jääja igatseb. Mitte pimesi antud lubadused, vaid hoolimine ja mõistmine. See on viis, mis annab jääjale loa hakata taas usaldama.
Aeganõudev koostöö
Enamjaolt on mineja peas lugu, et mina olen süüdi ning minul ei ole õigus midagi paluda või soovida. Mina olen see, kes peab kogu selle loo heastama ja vastutuse enesele võtma. Suurim komistuskivi, mis viib mineja taas minekule, on see, et ta ei teadvusta enesele, miks ta läks ja mis oli see, mida tema vajas ning milline oli tema enda osa selles, et ta ei saanud seda, mida igatses.
Minejal on vaja õppida turvaliselt ja hoolivalt oma vajadusi väljendama. Just väljendama, mitte nõudma. Mineja vajab, et jääja jaksaks hoolivalt kuulata ning mõista tema vajadusi ja igatsusi. Mineja suurimaks väljakutseks on leida eneses julgus, et paluda jääjalt abi. Abi iseenesest aru saamisel ning abi siis, kui taas segadused tekivad.
See, mida sellises olukorras vajatakse, on mõlema jaoks sarnane. Vajatakse mõistmist ja hoolimist, mis loob suhtesse turvalisust. Just seda, mille kadumise pärast eemaldumine ja kõrvalsuhe alguse sai. Pole oluline, kumb teeb esimese sammu. Oluline on see, et teine tuleks kaasa.
Turvalisuse ja usu taastamine ühisesse tulevikku on aeganõudev protsess. Mida ausamad ja siiramad sellel teel ollakse, seda vähem tekib tagasilööke. Kõrvalsuhted ei juhtu mitte seepärast, et me poleks teineteise jaoks piisavad või erilised, vaid meie suhtest on kadunud turvalisus ja koos sellega ka lähedus ning meil puuduvad oskused, teadmised ja usk selle taastamisse.
Kõrvalsuhted on justkui viimased appikarjed, et midagi on vaja suhtes muuta. Kui me ei võta koos vastutust selle muutuse elluviimiseks, satume varem või hiljem tagasi endisesse suhtemustrisse, kus on igatsused ja vajadused ning nende mittetäitumisel teineteisest eemaldumine. Kas siis olemasolevas või juba uues suhtes. Kui aga asume koos avastuste teele, saame kogeda huvitavat teekonda, mis avardab oluliselt meie maailmapilti, toob turvalisust suhtesse, liidab ja lähendab meid ning taastab füüsilise läheduse. See teekond ei ole lihtne, aga on seda väärt.
Artikkel ilmus november 2016 ajakirjas “Sensa”
