Usun, et inimene pole loodud üksinda ja üksinduses olemiseks. See saab olla ajutine ja ise valitud olukord, et saavutada eneses selgust ja leida vastuseid. Võime küll jutustada enesele lugu, et me ei vaja kedagi, aga see on tühipaljas enesepettus, lohutus ja kaitsekiht.
Tegelikult vajame kõik kedagi, kellega jagada omi rõõme ja kurbusi, naeru ja nuttu, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kellega koos astuda oma eluteed kõigi selle käänude ja kurvidega. Vajame teadmist, et kusagil keegi hoolib meist ja armastab meid. Vajame tunnet, et hoolime ja armastame ise.
Kui see on olemas, siis on olemas ka kindlustunne tuleviku ees. Usaldame ja astume edasi julgema sammuga. Sest teame, et samm on toetuse võrra toekam. Kui see keegi meie kõrvalt ära kaob, siis ongi kogu maailm segi pööratud. Usun, et väga õnnelikud on need eakad inimesed, kes saavad astuda oma eluõhtule vastu koos. Koos kõiges… Kuni lõpuni…
Hoidke teineteist ja imelist ühist teekonda!
Armastusega /Urme/
