Meil on kolm tütart. Vanimad tütred läksid kooli väga palju aastaid tagasi. Olime siis ise noored ja uskusime, et laps peab kohe varajases nooruses harjuma elu raskustega, sest muidu ei jää ta hiljem ellu. Valisime uskuda, et elu ongi üks raskuste ja kannatuste org, kus tuleb hommikust õhtuni pingutada ja rabeleda. Mida usud, seda ka saad – ütlevad targad inimesed. Nii me panime siis kohe lapsed piitsa ja präänikut teenima. Tubliduse mõõdupuuks said tunnistused ja seal olevad hinded.
Tütred andsid endast parima, et kohaneda meie, vanemate, ja ühiskonna ootustega. Vastavalt ikka oma loomusele ja isiksusele. Päris tihti avanes õhtul vaatepilt, kus laps õppis ja lahendas ülesandeid ning ütles, et tal läheb ikka veel tunde. Vanem tütar lasi vahel lihtsalt minna, kirjutas maha ja kui see ei õnnestunud, siis sai “halbu” hindeid. Keskmine aina õppis ja õppis… Sest nad olid saanud selgeks, et asju tuleb teha siis kui PEAB, mitte siis kui TAHAN. Valikuid lihtsalt polnud!
Aega läks ja mõlemad lõpetasid kooli omal viisil. Nagu lapsed ikka.
Usun, et mõlema hinges oli tol hetkel kergendus, et lõpuks on see läbi… Kuigi nad seda mulle ei öelnud, sest mina olin ju ema, kes hindas tugevat ja head haridust ning uskus, et seda saab omandada vaid läbi väga suurte pingutuste ja raskuste. Kumbki neist ei suutnud või ei soovinud väga sel hetkel edasi õppida ja ma ei saanud sellest aru. Mis mõttes… Täna mõistan, et nad olid lihtsalt väsinud, tüdinud ja lootuse ning koos sellega ka iseenese kaotanud.
Kohe seejärel läks kooli meie noorim tütar. Ikka samasse kooli, mille olid lõpetanud vanemad õed. Kuidas siis teisiti?
Juba siis kahtlesime oma tegutsemise motiivis. Olemas olid ju kogemused vanemate tütardega. Kaalukeeleks sai tegelikult väga tore ja armas õpetaja, keda tundsime juba varasemast ajast.
Paraku oli seda head õpetajat ju vaid esimeseks neljaks aastaks… Algklasside lõpuni. Olen väga tänulik õpetajale, kes oli minu tütre teenäitajaks esimesed neli aastat. Hoole ja armastuse eest.
Taas oli vaja otsustada.
Vaikselt oli hakanud meie ellu tulema mõtteviis, et teistmoodi on ka võimalik. Koos maailmavaate ja arusaamade muutumistega. Ja need avastused on olnud imelised. Kas tõesti saab ka nii? Et koolis on kõik huvitav, põnev ja oodatud? Et pole hirmu? Hirmu hinnete ees ja kaaslaste hinnangute ees? Õpetaja halvustava kriitika ees. Et asju saab teha läbi põnevuse, uudishimu ja avastuse? Ja mis peamine – kõik ei saa ega peagi kohe välja tulema ja õnnestuma. Kui on luba eksida, siis jääb alles julgus proovida.
Meie noorim tütar on emotsionaalselt väga tundlik. Ta on tubli ning nutikas tüdruk. Nii nagu tegelikult kõik lapsed. Osad lihtsalt matavad oma mured ja valud iseendasse ega näita neid välja. Kannatavad ja samal ajal püüavad näida tublide ja tugevatena. Ikka selleks, et teenida meie, lapsevanemate, heakskiitu.
Meie pesamuna võitles aga omal moel vastu. Olen tema emotsionaalsuse eest tänulik, kuigi see mind alguses väga hirmutas ja ärritas. Mis mõttes ma ei saa ennast vanema jõuga kehtestada? Mina ju tean, mis on talle parim. Nii ta siis ajas mulle oma näilise kuulekuse varjust kogu aeg sõrgu vastu, kuni mul ei jäänud miskit muud üle, kui kuulata ja kuulda.
Usun, et pole olemas keerulisi lapsi vaid on keerulised olukorrad, mille juures lapsed püüavad ellu jääda.
Teadsin, et ei taha lasta oma lapsel muutuda “peab-robotiks”. Selleks, kes teeb asju käsu korras, hirmu ajendil ja võistlussituatsioonides. Soovin kogu südamest, et temas jääks igavesti alles loovus, hoolivus ja ehedus, tahe olla uudishimulik, julgus usaldada elu, oskus näha ja märgata head. Julgus lubada enesele kõiki tundeid, sest ainult nii saame olla terviklikud.
Usun, et selleks on vaja pisut erinevat lähenemist ja mõttemaailma. Laps peab saama teha asju omas tempos ja tema valikuid tuleb usaldada. Teda tuleb inspireerida, mitte kamandada. Ta peab saama tagasisidet, kuidas tal läheb. Seda selges, hoolivas ning abistavas vormis. Ta peab tundma, et temast hoolitakse, tunnustatakse igat pingutust ja saavutust. Antakse tagasisidet, et tema ise on oluline. Vaid nii õpib laps kõike ümbritsevat hindama ja kõigisse ning kõigesse hoolivuse ning lugupidamise ja tänutundega suhtuma.
Nii me siis leidsime erakooli, mis justkui pakkus kõiki neid võimalusi. Meie tütar käis proovipäevadel, kus sai tutvuda uue kooliga ja kaaslastega. Ta ei ole väga kerge kohaneja, aga tema valik oli kindel jah.
Pean siia ka veel ühe isikliku saladuse lisama. Vaevlesin sellega kevadel ikka päris palju päevi. Aeg-ajalt taipasin, kuidas minu ego sõitis mulle sisse: “Kuidas siis ometi Sinu laps ei lähegi nüüd eliitkooli?” Siis vaatasin tütrele silmadesse ja teadsin, et ta õpetab mulle praegu ikka väga-väga palju…
Minu laps on eriline – nii nagu meie kõigi lapsed! See on väärt pühendumist ja iseeneses teatud dogmadega silmitsi seismist.
Nüüd on meie tütar käinud erakoolis pea seitse kuud. Ja teate, minu süda on väga rahul.
Kogen igal hetkel kooli ning õpetajate poolt sooja, hoolivat ja mõistvat suhtumist.
Kogu meie pere on saanud osaks ühest kogukonnast, kus meie kõigi arvamust ja vajadusi kuulatakse ning nendest hoolitakse.
Kus pooled meie tütre õpetajatest on meesõpetajad.
Kus meie tütar ei saa hindeid vaid hinnanguid ja ma saan lugeda, milles ta on tubli ning milles on vaja veel juurde õppida.
Kus õpetajad kirjutavad kiitusi selle eest, et laps näitab üles oma püüdlikkust ja töökust. Isegi kui kõik alati ei õnnestu…
Kus terve kool koos lastevanematega valmistub ja elab kaasa laste sügislaatadele ning erinevatele üritustele.
Kus igat hommikut alustatakse ühislaulmise ja tervitustega.
Kus meie laps on selle seitsme kuu jooksul saanud turvaliselt õppida ise vastutamise olulisust ning julgust õppida abi küsima.
Kus meie tütrel on klassijuhataja (muide ka meesõpetaja), kes esimesel kohtumisel ütles, et Ta on ALATI laste poolt!
Minu kirjatükk ei pretendeeri sellele, et oleksite selles kirjutatuga nõus. Pigem on minu suurim soov, et prooviksite mind mõista. Mõista, vaadates asju minu vaatenurgast. Sest erinevad vaatenurgad rikastavad.
Niisamuti nagu mõistan inimesi, kelle oleme valinud oma riiki juhtima ning otsuseid tegema. Mõistan teie segadust ja muret, kui asjad ei liigu nii nagu seni on kulgenud. Kui võrranditesse tekib mitmeid muutujaid, mille suurust ning muutumist on raske prognoosida.
Selleks, et jätkusuutlikult edasi toimida on vaja lasta lahti oma tõest ning hakata kuulama ka teisi vaatenurki. Hoolivalt, tähelepanelikult, hinnangutevabalt ja uudishimulikult. Vaid sel moel on võimalik leida parimad lahendused.
Minu soov on vaid, et iga laps leiaks enesele sobilikuima kooli. Kooli, mis oleks tema jaoks piisavalt turvaline ja inspireeriv. Ikka selleks, et tulevikus oleks Eestimaal üha enam õnnelikke, loovaid ja elu helgusesse uskuvaid inimesi. Et me lõpetaksime vaidlemise teemal, kuidas jagada raha või kellel on õigus. Et me saaksime lähtuda sellest, mis on lastele parim ja vajalik, mitte sellest, mida meie arvame või õigeks peame.
Ja päris-päris lõpetuseks. Suhtun lugupidamise ja austusega kõikidesse koolidesse ja haridusasutustesse. Nii nagu ka kõikidesse inimestesse. Ma valin uskuda, et igaüks meist annab alati endast parima. Nii nagu ta just hetkel suudab ja oskab. Oleks meil vaid oidu märgata hetke, kui me oleme alustanud isiklikku egotrippi ning märkamise hetkel tagasi tõmbuda. Päriselt!
Avaldatud Õhtulehes 14.04.16
