Mäletan oma lapsepõlvest ühte seika. Ma ei oska isegi öelda, kui vana võisin olla, aga mu mälupildis on selgelt üks vestlust, mida juhtusin kuulma. Kohvitassi ääres oli emal ja ta sõbrannal jutuks ühe tuttava pere lahutus. Olukord, kus mees kolis naise juurest ära. Päriselt. Teise naise juurde. See, mis mulle sügavale mällu sööbis, oli lause, “Ju seda oligi arvata, sest nii kurja ja range naise juures ei taha ükski mees elada… sai, mis tahtis… ei osanud meest hoida…“ Mäletan end mõtlevat, et mismoodi siis see tädi kuri oli, sest mina olin teda alati näinud toreda, lõbusa ja seltskondlikuna… No ja kuidas ta siis seda tahtis?
Läksid aastad ja minust sai samuti naine. Vahel üsna kuri naine. Kuri, kriitiline ning väga vastikuid ja salvavaid märkusi tegev naine. Minu vanemad tütred ütlevad siiani, et mäletavad seda pilku, millega oleks võinud tappa või klaasi lõigata. Ja mul on väga kahju, et nad on seda pidanud kogema, sest lapsed pole milleski süüdi. Paremini ja mingil muul moel ma aga tol ajal ei osanud. Ei osanud oma valu väljendada teisiti, kui seda kurjuse ja ülbusega kinni kattes.
Lugesin mõned kuud tagasi sotsiaalmeedias postitust teemal, kuidas vinguvad naised ei oska oma mõistlikke ja kannatlikke mehi hoida. Et vinguvad seni, kuni need head mehed ära lähevad või armukese otsivad. Et kurjade naiste vingumine on justkui õigustus nende meeste käitumisele…
Olin eile koolis ühe seitsmenda klassi juures ja rääkisime sellest, kuidas igal teol ja käitumisel on põhjus. Jah just põhjus, mitte õigustus. Ja kui soovid seda põhjust päriselt kuulda, näha ja mõista, ilma kriitika, hinnangute või eemaldumiseta, siis see võib olla maailma suurimaks kingituseks sellele inimesele, kes parasjagu on inetult käitunud. Või kurjalt käitunud. Või õelalt käitunud. See võib anda imelise väe saamaks ühendust kurbusega, mis on alati kurjuse all.
Kui ma olen parasjagu kuri, kriitiline, õel, näägutav, siis see, mida ma kõige vähem sel hetkel oma kaaslaselt vajan on kriitika, halvustamine, analüüs, targutamine, õpetused ja hinnangud. Mitte kuidagi ei aita mind ka see, kui kaaslane jalutab lihtsalt minema või soovitab mul terapeudi juurde minna. Või kui ta kukub oma süütundesse, et tema on mind kurvaks teinud. See loob olukorra, kus selmet, et saada oma kaaslaselt mõistmist on vaja hakata hoopis teda lohutama. Kus mina jään oma kurbusega väga üksinda. Ehk veel üks kiht valu ja kurbust, mida saab mõnusasti kurjusega kinni katta.
See, mida ma kõige enam sel hetkel oma kaaslaselt vajan on kohalolu. See, et mees seisaks sirgelt oma naise ette ja võtaks tugevate toetavata kätega oma „kurja“ naise õlgade ümbert kinni ning vaataks talle silma ja ütleks, et „Kallis, ma näen, et midagi on juhtunud. Kas sa soovid jagada? Tahan väga sind mõista ja aru saada. Sest hoolin ja armastan sind.“
Paraku on see sageli just see, mida meil on kõige keerulisem rasketes olukordades oma kallile pakkuda… Mitte sellepärast, et me seda ei tahaks või et me oma kaaslasest ei hooliks vaid eelkõige tulenevalt meie endi lapsepõlve kogemustest.
Pakkuda kohalolu ja turvalisust, kui endal süütunne ja hirm üle pea kokku lööb. Selle võimalikkus võib isegi ilmvõimatu tunduda. Ja ometigi on see õpitav ning harjutatav. Nagu iga teinegi oskus. Paraku vaid siis, kui ma mõistan, miks see on mulle keeruline, mida ning kuidas pean harjutama ja kui mul on toetav kaaslane, kes on just parim käivitusmehhanism minu mustrite muutmiseks.
No ja nii me siin siis kasvame. Minu kallis kaaslane jääb järjest enam kohale, hoolivaks, uudishimulikuks ja kannatlikuks, kui minus nii mõnigi valumehhanism käivituda tahab. See tervendab. Väga. Eriti just siis, kui selle valumehhanismi on käivitanud mõni tema käitumine.
Ja minagi jään järjest enam kohale. Ei kritiseeri ega pea loengut, kui ta häält tõstab. Ei loe moraali teemal, et viisakad inimesed ei karju. Et kaaslasi tuleb austada. Et bla-bla-bla… Ei upu ka hirmupisaratesse, kuigi minu lapsepõlves kaasnes sageli hääletõstmisega vanematevaheline tüli ja riid. Nii vaimne kui ka füüsiline vägivald. Jään hoopis oma kaaslase jaoks kohale ning loon turvalisust ja kohalolu küsimusega, et „Mõistan, et midagi on juhtunud. Kas mina olen selles osaline? Olen väga valmis sind kuulama. Sest hoolin ja armastan.“ Lapsepõlvehaav on saanud tervendatud.
Pole olemas kurje naisi või kurje mehi vaid on suur kogus valu ja kurbust, mis sageli saab kaetud kinni kurjuse, ignorantsuse või õelusega. Parim viis seda tervendada on kohalolu ja hoolimine ning üheskoos kaaslasega eneses selle võimekuse arendamine ning kasvamine. See pole lihtne, aga see on seda väärt. See annab tohutu väe!
Kui mul oleks üks soov kuldkalale, siis ma sooviksin, et iga inimene leiaks endas tahte, usu ja jõu koos oma kaaslasega vaadata otsa enda arengukohtadele ning võtta vastutus oma tegude eest. Sirge selja ja selge meelega. Olles kannatlik ja leplik tagasilööke kogedes ja rõõmus ning tänulik edusamme tehes. Koos nii heas kui ka halvas!
