Väikese tüdrukuna mõtlesin, et millal mina küll nii pikaks kasvan, kui minu ema.
Mitte, et minu ema just väga pikk naine oleks, aga lihtsalt mina unistasin sellest, et olla sama pikk ja vaadata emale otse silma sisse. Täna on minu ema päris pisike. Tema õlgadele on kogunenud üsna palju eluraskusi, mis on painutanud minu kalli ema veelgi pisemaks. Minu ema on ikka väga palju pisem, kui mina ja selleks, et talle otse silma vaadata tuleb minul kummarduda. Kummarduda tema poole ja kuulata tema lugusid. Kas mul on alati selleks aega ja tahtmist? Kas ma olen tema jaoks olemas? Nii nagu omal ajal oli tema minu jaoks olemas. Andes endast alati parima ja tehes seda, mida just tema tol hetkel oskas. See on aus küsimus, mida tasub iseendalt küsida.
Me igatseme ja tahame sageli enestele seda, mida meil pole. Kõik see, mis meil on olemas tundub justkui iseenesestmõistetav ja me ei pööra sellele palju tähelepanu. Rääkimata sellest, et oskaksime tänulikud olla. Ka pisikeste asjade eest. Seni, kuni see kõik meil olemas on.
Me pigem valime kurta asjade üle, mis meil puudu on.
Täna tean, et minu elus on imeliselt palju head ja ilusat, mille alguse on loonud minu ema.
Minu Ema.
Naine, kes õpetas mulle hoolimist ja tähelepanelikkust. Mäletan, kuidas mul oli lubatud tuua koju haigeid linde ja loomi, et neid ravitseda ja neile süüa ning kodu pakkuda. Seni, kuni nad kogusid jõudu ja oma teed läksid. Mäletan ka seda, et kui neil ei läinud alati hästi, siis ema püüdis säästa mind kaotusvalust ja rääkis mulle loo, kuidas tuvi oli hommikul kaugustesse lennanud. Omal moel see ju oligi nii…
Mäletan, kuidas ma sain lapsena maal vanaisa juures hommikuti kaua magada ja kui ärkasin, siis ootas mind voodi kõrval kausike värskete vaarikate või tikritega. Ema oli juba varavalges teinud metsatiiru marjule või noppinud saaki vanaisa koduaiast. Kuidas alati oli emal minu jaoks kõrvale pandud midagi head ja maitsvat. See oli ja on tema viis näidata oma hoolimist ning tähelepanu.
Mäletan, kuidas sain õppida emalt, et nutmine on lubatud. Lapsena julgesingi seda iseendale lubada. Ühiskonnas ellujäämiseks tuli emotsionaalsem osa iseendast mingiks ajaks kappi riiulile panna. See oli minu lugu. Täna olen selle osaga iseendas taas sõbraks saanud ja see on lahe ning inspireeriv. Ka teistele.
Mäletan, kuidas minu ema palus vabandust, kui ta oli öelnud või teinud midagi, mis mind riivas või kurvastas. Palus vabandust väikese lapse käest, kes ma tol hetkel ju olin. See andis tunde, et olen oluline ja tähtis.
Mäletan, kuidas minu ema hoolis ja hoolitses kõigi eest. Siiralt, lahkelt ja kogu südamest. Ta teeb seda praegugi. Kuidas hommikul oli kaetud laud hommikusöögiks ja kuidas õhtul oli alati soe toit pliidil. Kuidas külalised olid alati teretulnud ja oodatud.
Olen selle kõige eest kogu südamest tänulik. Iga päev üha rohkem ja rohkem. Märkan ja tahan hoida seda tunnet oma südames. Olen sellest kõigest palju õppinud ja omaks võtnud ning usun, et nii mõndagi on veel avastada ja eneses üles leida.
Niipea, kui minu meeltesse tuleb igatsus millegi järgi, millest lapsepõlves puudust tundsin, siis hoian eneses teadmist, et minu vanemad andsid endast parima. Just nii nagu nad oskasid ja suutsid.
Mul on nii palju, mille eest olla tänulik oma Emale.
Uskumatult palju.
Ilma temata poleks ma see, kes ma täna olen.
Ilma temata poleks mind üldse olemaski.
Kummardan täna kogu südamest ja austusega oma ema ees. Kummardan igal järgneval päeval ja tahan olla tema jaoks olemas. Just nii nagu mina oskan ja suudan.
Minu Ema ei ole kunagi nõudnud minult austust ega lugupidamist.
Ta on andnud mulle vabaduse jõuda ise selle austuse ja tänulikkuseni.
Täna olen ma kohal ja see on midagi, mida ma tahan tunda, mitte pean tundma.
Vabadus, mitte kohustus.
Aitäh, armas Ema!
Kallistan!
/Urme Raadik/
