Miks kõik see, mis algas nagu muinasjutt muutub ühel hetkel õudusunenäoks?
Miks me teeme teineteisele haiget sellega, et otsime lohutust kusagilt mujalt?
Miks me kanname seda kõike enesega pikki aastaid ja ei suuda/oska/taha miskit muuta?
Mida me siis tegelikult otsime, kui kõrvalsuhtesse läheme?
Miks me seda üldse teeme?
Need on küsimused, millele on läbi aegade erinevate teooriate abil vastuseid otsitud. Ikka selleks, et midagi mõista ja muuta. Iseeneses ja kogu ühiskonnas. Mida õnnelikumad oleme oma lähisuhetes, seda terviklikum ja tasakaalustatum on kogu meie elu ja läbi selle ka meie ühiskond.
Kõrvalsuhteid on avalikult alati peetud väga taunitavateks ja ometi on need olemas vägagi paljudes peredes ja kooseludes. Liigagi paljudes…
Kui me alustame oma kooselu või abielu ei ole kellelgi peas mõtet, et ühel hetkel jõutakse petmiseni. Alguses on kõik uskumatult helge, imeline ja lootusrikas. Kuni kestab armumine… Me näeme oma kaaslases kõike seda, mida just näha soovime. Imetleme teda ja püüame ka ennast näidata parimas valguses. Meile tundub, et oleksime justkui hingesugulased. Kannaksime nagu roosasid prille ja see on mõnus.
Kui kätte jõuab argipäev ja algab meie suhte võimuvõitlus, muutub justkui kõik. See, mida ma eelnevalt oma kaaslases imetlesin, hakkab mind lausa ärritama. Mulle tundub, et minu partner on muutunud ja see pole üldse see inimene, kellesse armusin. Võib juhtuda, et ma isegi unustan ära, et sellesse inimesse armunud olin. Nii algabki üks igavene võitlus ja eemaldumine.
Usun, et inimene pole loodud üksinda olemaks. Me kõik vajame lähedustpakkuvaid, mõistvaid ja turvalisi lähisuhteid. Suhteid, kus same olla meie ise ja seda ilma maskideta. Me vajame, et olla oma partneriga kontaktis. Kui me aga võitleme, siis see kontakt kaob. Võitlus võib olla nähtav (tülid, riiud, vaidlused) või ka nähtamatu, kus me isegi ei pruugi aru saada, et võitleme. Ühel hetkel oleme justkui üksi ja maailmast ära lõigatud. Kuigi meie partner on füüsiliselt meie kõrval. Ja seda tunnet me ei taha.
Nii algabki alateadlik kontakti ja läheduse otsimine. Oma kaaslasega on valu nii suureks muutunud, et isegi igasugune lootus leida sealt lähedust on kadunud. See ei tähenda, et keegi tahtlikult midagi valesti teeks. Lihtsalt me ei oska ega suuda. Valu on nii suur. Sageli on päevakorral ka küsimus:”Miks mina pean esimene olema? Esimene muutuste tegemisel? Esimesena järgi andma?” Allaandmine on ju nõrkus. Kui aga vaadata seda, kui tarka järeleandmist muutuste eesmärgil, siis on see hoopis tugevus.
Inimesed jagunevad suures plaanis kaheks – ühed on need, kes petavad päriselt ja teised need, kes teevad seda oma mõtetes. See võib tunduda julmana, aga peaaegu kõik meist on vähemalt korra oma fantaasiates seda teinud. Tegelikult on suhte jaoks ühtviisi laastavad mõlemad petmisviisid. Seda sellepärast, et mõlemal juhul võetakse suhtest energia välja.
Miks tundub “päriselt” petmine hullem? Paljuski sellepärast, et sellega kaasneb petetu häbitunne, et “Mulle ju nii ei tehta. Mis küll teised mõtlevad.” Lisaks veel petja süütunne, sest tavaliselt ei naudita kõrvalhüppeid ja kogetakse seal hirmu kõrvalsuhte avalikuks saamise ees. Aga ometi seda tehakse…
Miks siis ometi? Ikka selleks, et meie alateadvus otsib lähedust, mõistmist ja kontakti ning loodame, et äkki selles suhtes on seda võimalik saada.
Sageli võib see alguses isegi nii tunduda, sest kõrvalsuhte kohtumised on põgusad, varjutatud põnevuse ja saladusega, teineteist kuulatakse ja hoolitakse. See on just nagu uus armumine. Tunneme, et nüüd olemegi mõistetud ja hoitud. Kui aga kõrvalsuhtest saab argipäev – meie uus suhe, siis ühel hetkel oleme samas kohas, kus kontakt on justkui kadunud…
Vahel suudetakse kõrvalsuhe lõpetada enne, kui see päevavalgele tuleb. Minu uskumus on see, et tegelikult petetu tajub ja tunneb alateadlikult, mis toimub. Isegi kui ta seda ei mõista ega ammugi väljendada oska. Kui see jääb nüüd petja kiivalt varjatud saladuseks, siis saladuse varjamine vajab väga palju energiat. Igapäevaselt. Seega saladuses olev lõpetatud kõrvalsuhe jääb tumeda varjuna paari saatma seni, kuni sellest omavahel ei räägita. Kuni seda päevavalgele ei tooda. Selleks, et midagi ette võtta.
Minu hea õpetaja on öelnud, et kõrvalsuhtest läbi tulnud paaride edasine suhe on kordades tugevam, kui neil, kes petmist pole kogenud.
Selles on omamoodi loogika, sest kui oled oma partneriga olnud lõpuni aus ja koos millestki väga raskest läbi tulnud, kogenud mõistmist ja empaatiat, andestamist ja andeks palumist, siis selle tulemusena oskad hoida ja hinnata olemasolevat palju enam.
On vaja ohtralt julgust, et hakata kildhaaval neid teemasid lahti pakkima.
Koheselt kerkivad üles hirmud. Mis mu kaaslase mõtleb ja ütleb? Kas ta läheb ära? Ma ei taha talle ju haiget teha? Ma ei taha ennast süüdi tunda?Ühel hetkel on kohal väga palju hirme, mis sunnivad meie saladust sügavale iseenesesse matma.
Kas mu kaaslane annab mulle andeks? See on üks suuremaid hirme. Kindlasti ongi esialgu seda raske teha, sest enne andestamist on vaja korralikult vihastada. Kiire andeksandmine ei ole kindlasti Päriselt, sest sellisel juhul surub andestaja eneses alla solvumise, viha ja pettumuse. Mis iganes on tema motiiv. Kas ta soovib olla mõistev, hooliv ja suuremeelne. Või on lihtsalt nii valus ja alandav.
Kui anda aega mõlemale osapoolele oma tunnete väljendamiseks, rääkimiseks, kuulamiseks ja kuulmiseks hakkab tasapisi tekkima mõistmine. Mõistmine, mis ei tähenda nõustumist tehtuga, aga proovib vaadata tehtut tegija perspektiivist. Saabub hetk, kus mõlemad näevad oma panust juhtunus. Mis hetkest sai alguse eemaldumine ja kaotati kontakt teineteisega? Mis siis juhtus? Miks see juhtus?
Sellele saab järgneda andestamine. Ja siit edasi on võimalik minna juba teise tunde ja hingamisega. Ilma saladusteta. Vabaneb tohutu hulk energiat, mille saab suunata tunduvalt mõnusamatesse tegevustesse. Tegevustesse, mis liidavad, loovad turvalisust ja usaldust. Ka siis, kui vanad hirmud aeg-ajalt üles kerkivad. Kui tead, et saad neid alati oma kalliga jagada ja ta proovib mõista sinu hirme, siis need hirmud vähenevad kordades.
Kõrvalsuhted ei teki lihtsalt niisama igavusest või uudishimust. Neil on sügavam põhjus. Pole erilist kasu, kui otsime süüdlast. Küsimus on selles, mida me same ette võtta ja kas meil on motivatsiooni seda teha. Olulisim on see, et kõrvalsuhetes on võimalik läbi tulla ja seeläbi väga palju oma suhet tugevdada. Ühendus ja mõistmine, milleni on võimalik jõuda, ongi motivatsiooniks.
/armastusega urme/
