Ta teeb seda kindlasti minu kiuste! Meelega!
Mina püüan ju nii väga ja miks siis ma midagi vastu ei saa…
Ainult mina panustan siia suhtesse ja olukorda… Talle on kõik suva…
Need on mõtted, mida ka mina olen oma elu jooksul mitmeid kordi heietanud. Ja sellega aina rohkem ja rohkem enesele haiget teinud ning koormat kanda kogunud.
Võttes kõike isiklikult. Nagu enamus meist…
Arvates, et kõik minu ümber on keskendunud just minu kiusamisele.:)
Seda spiraali saab jätkata päris sügavale. Sügavale enesehävitusse ja eemaldumisse. Iseendast ja kõigist ning kõigest.
Loome enese ümber justkui haletsuse ja nutumüüri.
Sellest väljarabelemiseks on vaja tahet, julgust ja väga palju jõudu.
Julgust ja jõudu, et näha oma osa selles loos.
Kui aga üks koer pureb mind parasjagu säärest ja mul on nii valus, et silme eest on must, siis sel hetkel ei ole minus jõudu otsida enese osa selles, et koer mulle kallale tuli. Esmalt on vaja valu vähendada ja siis saab sealt edasi minna. Otsides ja nähes põhjuseid, seoseid ning lahendusi. Alles siis saan vaadata, mis oli minu panus sellesse konflikti. Kas koer tajus mind kuidagi ebaturvaliselt ja hirmutavalt? Kuigi mina olin oma arvates ainult parimate kavatsustega.
Nii on ka suhetes.
Kui oleme saanud teadlikuks mingist käitumismustrist ja vajalikust muutusest, siis vahel on vaja lihtsalt hetk hinge tõmmata, vabaneda valust, koguda jaksu ja jõudu, et edasi minna.
On rõõm ja õnn, kui same seda teha koos oma kaaslasega.
/armastusega urme/
