Minu noorim tütar hakkas selles kahtlema paar aastat tagasi. Oleme siis arutlenud sellel teemal ning mina olen alati kuidagi jutuotsa mujale veeretanud. Mis iganes see põhjus siis ka pole olnud…
Kas ebamugavus asjade selgitamisel? Soov mitte purustada imeilusat unistust ja usku? Mitte tahta eelnevalt valelikuna näida?
Igal juhul on see olnud selline ümber-nurga-jutt.
Sel aastal tuli see taaskord teemaks kui detsember hakkas lähenema. Koos kodu kaunistamisega riputasime kamina kõrvale ka jõulusokid. Seejärel teatas minu tütreke kavalal ilmel, et ta teab küll, et enamikus ajast panevad sussi sisse maiustusi vanemad. Küsisin, et kust sa tead? Vastus oli, et sõbrad on näinud. Fakt!
Minu esimene mõte oli, et no ma ei tea, kas siis need lapsevanemad ei võiks nagu ettevaatlikumad ka olla…
Jätkus diskussioon teemal, et vanemad on jäänud vahele kommide sussidesse poetamisega, aga päkapikud pole ennast näidanud ja vahele jäänud. Kui pole näinud – järelikult pole ka olemas.
Või siiski..?
Kuna lapsed on nutikamad, kui meie – või vähemalt mina, siis jõudis vestlus hingedeni, keda me ju ka justnagu ei näe, aga usume olemasolevat.
Ja ühtäkki oligi meil mõlemal selge vastus käes –
See, et me Päkapikke ei näe ei tähenda, et neid olemas pole!:)
Pole valet ega õiget vastust – küsimus on vaid uskumuses ja vaatenurgas.
Saime kahekesi selgeks taas ühe õppetunni –
Julge uskuda ka seda, mida Sa ei näe ega saa käega katsuda. Kui valid julgeda ja usaldada, siis muutub Sinu maailm mõõtmatult palju avaramaks! Ja Sina koos sellega!
Muinasjutulist aega kõigile!
/Päkapiku-usku Urme/
