Ma armastan sind!
Kui tihti me seda ütleme? Just nimelt välja ütleme… Kas üldse ütleme?
Olen kuulnud arvamusi, et ta ju teab nagunii, et armastan. Või et ma näitan ju oma tegudega, et armastan.
Mul oli au ja rõõm kogeda hiljuti hetke, kus üks väga eakas vanamemm kallistades oma lapselast ja kuuldes, et teda armastatakse suutis väikese utsituse tulemusena ka ise selle lause välja öelda. See ei tulnud kergelt vaid pigem kohmetunult ja aralt, aga tuli… Ja see oli nii siiras ning vabastav. Vabastav nii ütlejale kui ka kuuljale. Võibolla oli see üldse esimene kord elus, vähemalt väga pikkade aastate tagant, kus see memm ütles, et armastab… Sest niimoodi oli ta harjunud ja õppinud, et tuleb teha tööd ja tunnetest ei räägita. Selleks isegi polnud aega, sest elu oli ju kiire.
Kui sageli me ütleme oma kaaslastele, et armastame neid? Oma lastele? Oma vanematele? Iseenesele?
Tegelikult on selles ülisuur tervendav jõud. Armastus ravib kõike. On väga oluline see panna sõnadesse ja seda tunnet väljendada. Öelge seda! Seda ei saa kunagi olla liiga palju.
Vaadata sügavale silma ja öelda lihtsalt: “Ma armastan Sind!” Alustada sellega hommikut ja lõpetada päeva. Lihtsalt proovige – nagu tavatseb öelda, üks minu õpetajatest!
Nii lihtne see ongi.
Armastusega,
Urme
