Sume õhtu on toonud sadamasse mõnusa melu ja sumina. Purjetajad sirutavad oma päikesest põlenud keha, söövad head ja paremat ning vastavalt soovile ja arvatavale võimekusele rüüpavad tulivett. Valged sihvakad jahid ja pisut suuremad ning pontsakamad katamaraanid on ankrus kai ääres või reidil. Sügis on vähendanud tavareisisellide kogust Kreeka väikesadamas. Mõnus vaikne briis silitab veepinda ja reisisellide päikesest kuumenenud põski. Minu esimene Kreeka. Mõnus. Kohe väga.
Peale einestamist liikusime oma väikese kummipaadi-julla juurde, et sõita reidil ankrus oleva kata juurde. Kapten teatas stoilise rahuga, et tulge kõik nüüd koos paati. Eelnevatel õhtutel olime sõitnud kaks otsa – pool seltskonda ja pool seltskonda. Minu aju häirekell lõi kohe helisema – päriselt või? See on nali ikka ju?
Aga polnud. Kõik kobisid paati ja mina tundsin mega hirmu. Hirmu, sest pelgan vett ja ei oska ujuda. Mega hirmu. Surmahirmu, sest minu peas oli lugu, et kui paadiga miskit juhtub, siis mina siit välja ei uju. Sest ma lihtsalt ei oska ujuda. Võin ujuda basseinis ühest äärest teise, kui tean, et vesi üle pea ei ole. Nii lihtsalt on. Praegu. Vesi oli julla ümber peegelsile, paadis lisaks minule 8 rõõmsat sõpra, kes ilmselt kõik oleks mulle appi tulnud, kui miskit olekski juhtunud. Ja mina oma hirmuga. Mis see hirm minuga tegi? Pani mind looma lugusid, et hoolimatu kapten ja sõbrad, kellel ka suva. Vaatasin maha ja Taavi hoidis mu kätest kinni. Pisar veeres põsele. Katale jõudes läksin kajutisse ja hakkasin nutma. Taavi tuli, kallistas ka küsis, et kas tahan jagada. Jagasin oma hirmu. Panin selle sõnadesse ja ei hoidnud endas. Taavi kuulas ja hirm lahustus. Hästi.
Tunnetel on tohutu energia. Kui meil on hästi läinud, siis meil on olnud lapsena vanemad, kes on suutnud luua turvalise ruumi, kus laps on saanud kogeda ja õppida oma tunnete mõistmist ja turvalist väljendamist. Enamjaolt seda pole olnud, sest meie vanematel omakorda pole olnud vanemaid, kes seda ruumi oleks osanud luua. Nii me siis oleme õppinud oma tundeid alla suruma ja nendega üksi hakkama saama, selmet meie loomupärane oskus oleks tunnete märkamine ja turvaline jagamine oma kõige lähedasemate kaaslastega.
Olen siin elus õppimas ja õppimine pole sageli lihtne ning mugav. Õpin järjest enam oma tunnetele nime andma ja neid sõnadega väljendama. See toob selguse ja turvalisuse. Mulle endale ja inimestele mu ümber. Tunnete allasurumine ja endas hoidmine viib paratamatult lõpuks reaktsioonini – kas see on siis mõni irooniline märkuse, väljöelduna või hoopis oma peas. Seda kõike saan õppida vaid läbi suhete, mitte üksinda toanurgas istudes.
Vajan sellel teel abi – kuulajat, kes mind mõistab, ei tühista ega pisenda minu tunnet – „Pole hullu, siin pole ju midagi karta!“, ei kritiseeri, – „Mis sul viga on, et alati kõike kardad, tegele oma hirmudega siis ometi!“ ei lohuta – „Kohe jõuame laevale!“ , ei jaluta minema, ei saada mind rahunema või hingama, ei ignoreeri. Kes ütleb, et on ok, kui praegu hirmu tunnen ja et ta on valmis kuulama, kui soovin jagada. Olen heas mõttes suhte „sõltlane“.
