Ühe tavalise tööpäeva tavaline pärastlõuna. Olime mõlemad mehega nagu praegusele ajale kombeks oma kodukontoris ning klõbistasime arvutitega tööd teha. Ühel hetkel köögis kohtudes tõusis mingist teemast vaidlus. Ühele sõnale järgnes teine ja teisele kolmas ning tundus, et asi läheb inetuks ja ebamugavaks. Tundsin eneses ühtäkki tohutut pinget ja raevu üles tõusmas. Mis toimub? Ma ei soovi ju tüli ja riidu. Minu ellujäämisstrateegia, mille omandasin lapsepõlves keset vanemate tülisid oli see, et anna endast kõik rahu loomiseks ja hoidmiseks. Suru ja neela alla. Kannata ära. Küll läheb üle. Olen seda palju aastaid treeninud ja mul on selles lausa must vöö. Paraku ma tean, mis allasurutud tunded minuga teevad ning kui suure kurjuse nad minusse loovad. Oma arenguteel olen õppinud ja omandanud mitmeid häid tööriistu, mida tunnete allasurumise asemel kasutada. Hingasin. Teadvustasin. Proovisin vabaks lasta. Ära saata. Miski ei toiminud. Lõpuks ikkagi jõuga alla suruda. Minus möllas üks valus keeristorm. Taavi küsis, et kas tahad rääkida ja minu kiire vastus oli, et pole vaja… Saan hakkama. Pean saama. Olime liikunud trepini ja Taavi istus trepiastmele ning ütles, et palun tule siia. Ei-ei-ei…eeiii taha… aga ometigi läksin. Taavi tõmbas mu vaikselt enda põlvele ja vaatas sügavale silma. Tundsin tohutut viha kerkivat. „Mis kuradima moodi sa saad minult üldse midagi oodata ja tahta, kui mul on nii valus! Kas sa saad üldsegi aru, kui sitaks valus mul on?“ olid laused, mida ma karjusin endast välja. „Nii valus, et ma vahel vihkan isegi su sokke.“ Silmist purskusid pisarad. Viha alt oli välja pääsenud valu. Valu sai loa tulla, sest Taavi oli valmis kuulama. Hoolivalt. Toetavalt. Mõistvalt. Polnud põgenemist, selja keeramist, lahenduste otsimist, minu valu tühistamist. Oli vaid kohalolu ja vastutuse võtmine. Vägi ja haprus ühel ja samal ajal. „Ma ei tea, kas see valu üldsegi kunagi lõppeb…“ tihkusin juba nagu väike tüdruk. Taavi vaatas mulle silma ja ütles, et ta on alati mu kõrval ja valmis seda valu kuulama, kasvõi kogu ülejäänud elu. Et ta jaksab. Päriselt. Tundsin, kuidas valu sai aktsepteeritud ning tänu sellele justkui voolas minust välja ja suur tükk südamest sai tervendatud. Ühendus oma täiuslikus ilus ja valus. Elu ehedaimad hetked.
Turvalise ja ühenduses oleva suhte loomine pole kaasasündinud oskus ja kahjuks on üsna tavapärane, et teeme oma kallistele ja lähedastele inimestele haiget. Erineval moel ja erinevate stsenaariumite alusel. Valu ei saa mõõta ega kaaluda ja igaühe jaoks on tema valu see kõige valusam valu. Kui valu on juba piisavalt palju ning selle allasurumine enam ei õnnestu, siis sageli minnakse oma teed, lahku. Tundub isegi masohhistlik olla kellegi kõrval, kes on seda valu põhjustanud või veel vähem otsida sellelt samalt inimeselt tervendust oma haigetsaamisele. Paraku on just seal kõige suurem kasv ja tervendus peidus.
Mida siis teha? Mul on vaja vaid luua turvaline ruum ja kohalolu oma kaaslase jaoks, et ta saaks oma valu sellesse ruumi tuua.
Mul on vaja kuulata teda kogu oma südamega. Empaatiliselt. Ilma, et ma läheksin iseenda tunnetesse – valusse, süütundesse, häbisse. Sest siis ei ole mind kuulajana enam tema jaoks olemas ja ta on oma valus taas üksinda.
Ilma, et ma lohutaks või otsiks lahendust. Sest siis ei ole mind kuulajana enam tema jaoks olemas ja ta on oma valus taas üksinda.
Ilma, et ma ennast õigustaksin või püüaksin selgitusi tuua. Sest siis ei ole mind kuulajana enam tema jaoks olemas ja ta on oma valus taas üksinda.
Ilma, et ma kannatajana vaikiksin või minema jalutaksin. Sest siis ei ole mind kuulajana enam tema jaoks olemas ja ta on oma valus taas üksinda.
Ilma, et ma ütleksin, et nii ei saa tunda või mõelda. Sest siis ei ole mind kuulajana enam tema jaoks olemas ja ta on oma valus taas üksinda.
Seda, kas ma suudan ja oskan selliselt kuulata saab öelda vaid rääkija. Seda saab aimata ta silmadest.
Selline kuulamine tervendab ka kõige sügavamaid haavu ja loob ühendust.
Paraku on sellist kuulamist vaja päris pikalt õppida ja harjutada. Aastaid. Ehk siis elukestev teekond, mis pole midagi kiiret, kerget ja seksikat, aga samas on sellisel kuulamisoskusel uskumatult suurt ja otsene mõju meie seksuaalelule.:)
Miks ma seda kõike siin kirjutan? Mitte lihtsalt oma loo jagamiseks vaid selleks, et kogen pea igal päeval oma töös terapeudina armsaid paare, kes on hädas just selle sama valu jagamise võimetusega. Me oleme kõik omal moel unikaalsed ja samas nii pagana sarnased. Teadmatuses ja oskamatuses loome valu juurde, mis omakorda on hea pinnas lootusetusele. Ühiskond propageerib kiireid lahendusi. No ja kui neid pole, siis pole see õige… Toimivad lähisuhted vajavad väga-väga-väga palju tööd, aega, iseendasse vaatamist ja vastutuse võtmist. Kiirteed pole olemas. Kui kasvõi üks inimene siin seda lugedes tabab ära oma mustri, siis see on juba hea algus. Taipamine on esimene samm muutusteks.
