Istun oma stuudios ja ootan klienti. Kiirustasin hommikul, et jõuda kohale kliendiga kokkulepitud üsna varajaseks ajaks.
Aeg on käes, aga keda pole on klient.
Veel 5 minutit. Veel 5 minutit. Akadeemiline 15 on täis ja saadan kliendile sõnumi. Kas midagi läks valesti?
Üsna kohe teeb telefon vaikse piiksu ja tuleb vastus – Vabandused, unustasin.
Ok, vahel ju ikka asjad ununevad.
Saadan uue sõnumi, et kellele ja kuhu võin arve saata?
Läheb hetk ja telefon heliseb. Helistajaks on klient, kes küsib, et miks ta peab maksma, kui ta kohale ei tulnud. Et mille eest?
Hingan kaks korda sisse ja välja ja ütlen vastuseks, et mina ju tulin ja planeerisin oma aja. Kas see ei loe?
Kliendi hääles kasvab pisuke ärritus. Ei, see pole talle loogiline. Ma ju ei öelnud seda talle, et kui ta kohale ei tule ja ei teata, et siis tuleb ikkagi maksta.
Tunnen, et üks osa minust tahaks võidelda, et mis mõttes sa mees mind ei austa ja minu aega ei hinda! Teatamine loobumisest on ju elementaarne! Pagan küll!
Hingan veel. Kohe mitu korda.:)
Hingamine aitab ja rahunen. Peegeldan talle tagasi, et saan aru, et talle ei tundu loogiline, et tal tuleb maksta kasutamata aja eest. Eriti, kui ma pole seda talle teada andnud. Mõistan.
Vastuseks on jah. Üsna rahulik jah.
Ma kuulasin teda ja proovisin mõista. See aitas meil mõlemil rahuneda.
Mina tänan teda õppetunni eest ja soovime teineteisele kaunist päeva.
Kõne lõppedes mõistan, millise kingituse taas sain.
Mul oleks olnud valik kanda enesega järgnevad päevad kaasas solvumistunnet, et mind ei austata ega hoolita minu ajast. Kui see solvumine ja kibestumine oleks minuga kaasas olnud, siis oleksin seda viinud koju perele, sõpradele, poodi. Kõikjale, kuhu oleksin läinud.
Mina valisin selle, et ma ei tohi kunagi eeldada, et inimesed mõtlevad ja näevad asju sarnaselt minuga. Me oleme kõik erinevad ja see on tegelikult lahe!
Ja see ei tähenda, et keegi kusagil kellestki halvem oleks. Et keegi ei hooliks või ei austaks.
Ma ju ei öelnud talle, et tuleb anda teada, kui ajast loobud ning kui seda ei tehta, siis tuleb tasuda arve. Ma vaid eeldasin seda, et kui minu jaoks on see loogiline, siis on see loogiline ja iseeenesestmõistetav ka tema jaoks.
Järgmisel korral alustan kõigi oma uute paaridega sessiooni sellega, et ühe olulise infona räägin lahti ka selle, kuidas ja mis tingimustel käib ajast loobumine. Et vajan etteteatamist ja kui seda ei tehta, siis sellega kaasneb arve. Annan teada ja ei eelda, et kliendid peaksid seda ise taipama või minu kodulehelt lugema.
Muide, saatsin kliendile veel ühe sõnumi ja tänasin teda õppetunni eest. Siiralt ja kogu südamest. Mõnes mõttes oleme justkui tasa – tema ei tulnud, aga mina õppisin väga palju. Taas.
/Foto: Pixabay/
