“Palun vabandust.”
“Palun vabandust, et sind kurvastasin.”
Lihtne lause, aga üldsegi mitte kerge alati öelda.
Lugesin eile ühte sotsiaalmeedia kirjutist, mis mind väga puudutas. Need olid mõtted, mida olin ise eelmisel õhtul mõelnud. Postituse kirjutaja oli aga inimene, kelle eelnevad mõtteavaldused olid olnud minu arvamusest ja tunnetusest sama kaugel nagu kuu päikesest.
Mõtlesin hetke ja muidugi jagasin seda postitust.
Sissejuhatuseks kirjutasin, et teen midagi, mida poleks kunagi arvanud ennast tegevat – jagan kellegi postitust, kelle maailm justkui minu maailmaga ei haaku.
Vastuseks sain kirjutise autori kommentaari, et on nukker lugeda, kui suga öeldakse nõus oldavat esimest ja viimast korda.
Jäin mõttesse. Mõistsin, et olin kirjutanud midagi, mis tegi haiget ja kurvastas. Kuigi ma ise ei pannud seda ju tähelegi. Mis see siis niiväga ikka oli.
Aga oli ikka küll. Sageli teeme oma sõnadega palju enam haiget kui ise arvatagi oskame.
“Palun vabandust,” oli see, mida vastuseks kirjutasin. Et mõistan tema nukrust ja kurbust, kui keegi on hinnanguline ja eelarvamustega.
Ei õigustanud, ei seletanud, ei targutanud, ei õpetanud. Ütlesin, et loen edaspidi avatud meelega tema postitusi. Ka neid, milles ma sama meelt ei ole. Ei peagi ju alati olema.
Mõistsin taaskord, kui väga võivad teha haiget sõnad, kus keegi justkui sinusse ei usu ja sinu eelnevatest väljaütlemisest, mis juhtumisi on teistsugused, kui kuulajale meeldiks, silt kogu edaspidiseks eluks külge riputatakse.
Usun, et meis kõigis on väga palju häid ja ilusaid mõtteid ning mida enam me saame kriitikat, halvustamist ja targutamist, seda raskem on neid mõtteid välja öelda.
Vahet pole, mida ma ütlen – mitte miski ju nagunii ei sobi ja ei kõla õigesti. Kuulajate jaoks.
Mittekuulamine, analüüsimine, kritiseerimine, targutamine loob ohtralt ebaturvalisust, mille tulemusena meil on vajadus ennast kaitsta ja seepärast hakkame veelgi ennastsalgavamalt oma vaatenurki õigustama/selgitama või vastupidi jääme hoopis vait ja ei soovi enam midagi öelda.
Kõige sagedamini kohtame me seda paarisuhetes, kus me kas vaidleme või oleme lihtsalt vait.
Minu elus ei ole mitte alati lause “Palun vabandust” olnud olulisel ja kergesti öeldaval kohal.
Kogedes aga selle võlujõudu paneb see üha enam mind tahtma seda väljendada.
Hiljuti küsis minu laps küsimuse, et “Emme, miks sa siis vabandad, kui sina ju süüdi pole? Kui mina olen sulle kähvanud või halvasti öelnud.”
Meil on ju uskumus, et vabandama peaks see, kes on süüdi.
Täna meeldib mulle uskuda, et pole tarvis otsida süüdlast, sest see loob taas võitlust ja eemaldumist.
Pole vahet, kes ütleb esimesena “Palun vabandust”. See on imelause, mis võtab maha võitluse ja pinge.
- Palun vabandust, et ei kuulanud sind.
- Palun vabandust, et polnud sinu jaoks olemas.
- Palun vabandust, et ütlesin halvasti.
- Palun vabandust, et mõtlesin halvasti.
See on lause, mis annab märku, et hoolin sinust väga.
Kui “halvasti käituja” kuuleb ja mõistab, et keegi temast väga hoolib, siis tal pole vaja ennast oma halvasti käitumisega kaitsta. Pinge raugeb ning enamjaolt tuleb vastus, et mina palun ka vabandust.
Ühendus, mis oli katkenud saab taastatud.
Võlulause ongi saanud mõjuda.
Kasutagem seda siis. Nii tööl, kodus, sõpradega, naabritädiga, koolis. Igal pool.
Ja Palun vabandust, kui minu mõtisklus teid ärritas või ebaloogiliselt kõlas.:)
Foto Pixabay
