Meie kõigi teed on erinevad. Vahel on need käänulised, vahel sirged, vahel tõusudega, vahel langustega.
Kui me sünnime, siis justkui seisame selle teeotsa alguses. Tol hetkel on kõik võimalused meile avatud. Oleme oma tee alguses kogu oma täiuslikkuse ja siirusega. Hakkame vaikselt minema. Oma teekonna käigus kogeme palju erinevaid mõjutusi ja sõnumeid. Enamus neist on heasoovlikud ja lastud lendu parimate kavatsustega. Ometi mõjutavad need meid ning kipuvad vahel sellelt meie oma rajalt kõrvale lükkama. Tekitades küsimusi, kas see on ikka õige mida teen? Kas ma annan endast parima ja olen piisav? Me hakkame kohandama ennast väljast tulevatele sõnumitele ning kaotame endast nii mõnegi olulise osa. Püüdes meeldida teistele, teenida heakskiitu ja sobituda ühiskonda. Ühel hetkel avastame oma teekonnal, et see ei paku meile enam lennuindu ja rahulolu. See on justkui kellegi teise teekond, mille oleme vabatahtlikult iseendale valinud.
Vahel panevad meid kahtlema teekonna õigsuses need samad kurvid ja mülkad, millesse takerdume. Soovime ja unistame, et meie teekond oleks sirge ja turvaline nagu hea ning kvaliteetne kiirtee. See pole aga võimalik. Meil on meie õppetunnid, mille peame ise sooritama. Kui püüame neist hoiduda kõrvalteid valides või siis pingeliselt olukordi kontrollida püüdes, loome oma ellu rohkelt lisapingeid.
Täna hommikul oli minu jalutusrada talviselt libe ja jäine ning tundsin mingil hetkel, et mu selga ja jalad on krampis ning väsinud. Krampis suurest kontrollivajadusest, et mitte kukkuda. Ühtepidi tundub see ju loogiline, et me ei taha kukkuda. Paine ja kontroll, mille seetõttu oma kehasse loon, kurnab aga topelt. Proovisin siis usaldada oma keha ja lõdvestuda ning see toimis. Kõik pinged kadusid ja sain mõnusalt edasi liikuda. Ja ime – jäin kogu selle libeduse keskel ka püsti.:)
Oma teekonnal kohtume me sageli kaasteelistega. Osadega meie teed ristuvad hetkeks, osadega on kooskulgemist oluliselt pikemalt. See kulgemine on alati erineva maiguga. Mõnega on lausa lust koos lennata. Mõni sikutab meid maapeale tagasi. Mõnega on minek vaevaline. Mõnega aeg justkui lendaks. On oluline teha vahet “minu inimestel”. Usun, et kõik, kellega oma teel kohtume, on tulnud meile midagi õpetama. Kui olen oma õppetunni selgeks saanud, siis saab olla vaid minu otsus, kas valida nüüd liikumiseks uus suund. Hea on küsida selles kohas, et kas see teekond on mulle justkui tiivustav lend või pigem üks kannatuste rada? Valik on minu enda käes. Vahel tuleb õppetund läbi valu ja raskuse, vahel aga lennukalt ja tiivustavalt. Tõenäoliselt on mõlemad vajalikud. Oluline on sellel teel ennast mitte ära kaotada. Mitte minna kaasa võõraste emotsioonide ja tunnetega, aga samalajal olles olemas siin ja praegu kogu oma empaatiavõimega. See annab võimaluse kaasteelisel ennast turvalisemalt tunda ja oma õppetundi läbida. Võibolla oled Sina esimene inimene tema elus, kes proovib teda mõista ja kuulata? Ja kui tunned, et seda kõike on selles hetkes Sinu jaoks liiga palju, siis on igati ok ka uks lihtsalt sulgeda. Rahumeelselt ja enese eest hoolides.
Usun, et pool meie teekonnast on meile ettemääratud. Selle teise poole kujundamine on aga meie endi kätes. Me loome ise enda elu. Meie otsustame, kas see saab olema üks põnev, huvitav, lennukas ja hoolimist ning armastust täis teekond või on see üks otsatu kannatusterada, kus kogeme igal hetkel, et maailm ja kõik meid ümbritsev toob meile raskusi ja ebaõiglust. Kui me valime viimase, siis seda me ka oma ellu loome ning oma eluõhtu lävel, vaadates tagasi möödunule, näeme vaid viletsust ja halba.
Mul on võimalus alustada igat päeva nagu see oleks minu elu esimene päev. Jättes eilsesse kõik halva ja ebamugava. Kui see ka alati ei õnnestu, siis aktsepteerin seda ja alustan homme uuesti. Puhaste, lahkete ja siiraste unistuste, mõtete ning igatsustega.
Igatsedes oma ellu inimest, kellega saaksime kõike jagada on vaja muutuda ise inimeseks, kellele saab kõike jagada.
Ja nii märkame ühel hetkel, et meie teekond on imeline. Teekond täis värviküllaseid hetki. Tunneme tänutunnet kõige ja kõigi vastu, mida ja keda oleme oma teel kohanud.
Mõistame, et imeline saab olla ka mõni raske ja kannatustpakkuv olukord, millest oleme läbi tulnud. Võttes kaasa oma õppetunni, mis muudab meid hoolivamaks ja paremaks.
Nii me siis liigume oma teel. Vahel valguses lenneldes ja vahel pimeduses kobades. Üks pole parem, kui teine. Oluline on edasi liikuda ja mitte kinni jääda. Liikuda just oma teed. Õppida usaldama. Iseennast ja elu. Inimesi meie ümber. Teha vahel puhkepause, et tulla tagasi sellesse hetke, kus parasjagu oleme. Siin ja praegu. Mitte mineviku kannatustes ega tuleviku unelmates.
Lennukat iseenese avastamist ja värviderohket teekonda.
/Urme Raadik/
